Re: Rob haiglas

[Cecilie Adamson]

"Ei ole, viimati nägin teda paar päeva tagasi," lausus Cecilie naeratades. Cecilie mõtles, kas on mõte Rob'ile sellest teost rääkida või ei. Ta teadnud, kas see oleks hea mõte aga samas tahaks jah Rob'i reaktsiooni näha. "Muidu see tegu seal tegu ja tõe mängus sellel peol oli ka veidikene minuga seotud," lausus Cecilie siis niisama, ta ei osanud kuidagi seletada, seda mis täpselt juhtunud oli ja samas ta ka ei julgenud miski pärast.

[Alena Dawson]

"Ma pole ka teda näinud," lausus Alena küsimuse peale pead raputades. Rob'il oli siis vedanud, et Athanasia ta leidnud oli. "Muide, kena kampsun," mainis neiu muiates, kui ta poisil seljas olevat kampsunit märkas. Kui neiu kuulis CeCe sõnu, pöördus ta lõbustatult toakaaslase poole. "Ära kiusa Rob'i, ütle parem talle, mida täpsemalt ta tegi," lausus neidis naeratades.

[Rob Temple]

Rob'i tuju tõusis iga hetkega. Nii tore oli sõpradega koos olla ja vestelda. "Nii hea, et mul sellised sõbrad on, nii hea, et nad tulid.." mõtles ta endamisi ja naeratas pidevalt. "Sinuga seotud?" päris Rob kinnituseks. Talle ei tulnud ühtegi asja pähe.. isegi mida pakkuda. Noormees ei julgenud huupi ka pakkuda. "Ega see midagi sellist ei ole.. mida ma kuulda ei taha.. Sest et mu mälu on praegu enamvähem tühi ja ainus asi mida ma mäletan on mingi käest läinud pidu.. kus ma midagi tegin, et mind röövel Rob'iks kutsuti" jutustas Rob naerusui ja vaatas lõbusalt oma külalisi. "Huvitav elu oli ikka.." mõtles poiss endamisi.

Kui Alena kampsunit mainis hakkas Rob naerma. "Ja aitäh.. Sa vist aimasid, et see ei kuulu mulle. Aga täitsa armas ja hea soe kampsun on.." kiitis Rob. Taas läksid ta mõtted Athanasiale. "oleks ta ka siin.. siis ma saaksin teda tänada.. ta tegi nii palju mu heaks.." mõtles Rob, kuid viis siis jälle rõõmsa pilgu oma külalistele ja ootas põnevusega jutujätku..

[Alena Dawson]

"Aga Röövel Rob on siiski päris hea hüüdnimi. Mind kutsusid sa näiteks Aedur'iks. Mul pole aimugi, mida sa sellega mõtlesid, aga Aedur...," kehitas Lena naeratades õlgu. Ta ootas endiselt, kas CeCe mainib selle teo ka ära, või mitte.. "Athanasia on siis peaaegu nagu su elupäästja," mainis neiu natukese aja pärast, nagu muuseas, kui Rob'i sõnu kuulis. Lena ise küll Athanasia't väga hästi ei tundnud, kuid Rob'i sõnade järgi tundus tüdruk vähemalt abivalmis inimene olevat, või midagi.

[Rob Temple]

"Jap sul on hüüdnimede panemise peale annet, minul ilmselgelt ei ole.." naeris Rob kui ta kuulis, et ta oli samuti tüdrukule hüüdnime pannud. "Tegelt?.. Aedur.. Tõesti?..Mida ma küll selle all mõtlesin.." naeris Rob. Valud rindkeres hakkasid vähenema, kuid endiselt oli veidi valus naerda.

"Elupäästjaks võib teda nimetada küll," kinnitas Rob muutudes korraks tõsiselt. "Kehv küll tunnistada, aga ta vedas oma 500 meetrit mind oma najal.. lisaks andis kampsuni," lisas Rob veidi häbenedes seda, et keegi oli teda pidanud tassima.

[Alena Dawson]

Alena naeris Rob'i esimese lause peale. Jah, tema ka ei teadnud, mida Rob Aeduri all mõtles, seega kehitas ta naerdes õlgu. Kui ta Rob'i järgnevaid sõnu kuulus, jättis ka tema naermise ning raputas lihtsalt pead. "Ole nüüd, ära selle pärast ennast küll halvasti tunne. See on ju mõistetav, arvestades sinu olukorda," lausus Alena. "Ta poleks saanud sind ju lihtsalt sinna jätta," lisas neiu.

[Cecilie Adamson]

Cecilie oli vait seal kõrval, ta ei osanud enam midagi öelda. Ta teadis, küll mida ta oleks võinud öelda aga kuidas seda ta ei teadnud, seega ta mõtles, et oleks parem vaikida kui midagi lolli suust välja ajada. Ta kuulas niisama Rob'i ja Alena juttu pealt.

[Rob Temple]

"Halb tunne on ikka veidi sellepärast.. aga heaküll" lausus Rob ning pööras korra pilgu ära. "Jaa ta ei jätnuki.." lausus Rob mõtlikult meenutades neid heatahtlike ja abivalmid silmi, mis talle uue võimaluse andisid. Nüüd läks Rob'i mõte oma rada. "Ehk antigi mulle uus võimalus.. ehk tegin ma ennem midagi halba ja jumal kinkis mulle uue võimaluse.. ehk olen ma siin sellepärast, et kõik korda ajada.. ehk olen ma sellepärast siin, et see on saatus" mõtles Rob endamisi. Ta avastas endas religioose vaate. Noormees ei teadnud kas ta oli ka ennem millesegi uskunud, aga nüüd tundis ta küll end valgustatuna.

"Heaküll.. Mis siis ikka.. Ma lihtsalt pean teda südamlikult kunagi tänama, aga räägime milleski rõõmsamast mu kallid külalised.." sõnas Rob ning manas oma näole naeruilme. "Või mis sa arvad, Aedur," lisas ta kähku ning naeratas Alenale.

[Alena Dawson]

Alena't ajas see hüüdnimi endiselt naerma, kuigi ta lootis, et ei pea kahetsema, et oli Rob'ile seda hüüdnime maininud. Ta noogutas, nõustumise märgiks, endiselt naeratades. "Ja mis oleks see teema, mis sind rõõmsamaks teeks, Röövel?" küsis Alena huvitatult. Tema võis ükskõik millest rääkida, selline ta juba kord oli. Ta mõtles hetke. "Sinu eemal oleku ajal pole koolis isegi eriti midagi huvitavat toimunud..," lisas neiu, seega polnud isegi midagi, millega Rob'i kurssi viia.

[Rob Temple]

Rob naeris. Kui Alena teda taas Röövliks kutsus vilksas Rob'ile midagi silme ette.

Poiss nägi kuidas ta oli end poe leti taha peitnud, hoides mantli hõlmi tugevalt kinni, peites seal paari saia pätsi. Noor Rob kuulatas hoolega ning kui ta nägi, et müüja oli oma kassast lahkunud, tõmbas ta taskust välja viie kümne eurose. Ta hoidis hõlmad lukus ning tõusis ja pistis valjude sammudega jooksu. Kassast möödudes kukutas ta viiekümne erose lauale ning jooksis tulis jalu poest välja. "Röövel! Püüdge see röövel kinni!" karjus poodnik talle järgi, kes poisi põgenemist viimasel hetkel oli märganud.

Rob oli jäänud vahepeal mõtlikuks ning ei pannudki tähele, mida alena vahepeal ütles. "Kas ma olingi siis mingi röövel.." mõtles Rob endamisi ja ta meel muserdus veidike. "Kuid mis pärast ma siis küll viiekümne eurose lauale jätsin?" ei mõistnud poiss oma välgatust. Rob'i mälestused olid kui pusle. Mõned tükid tal oli, kuid väga paljud olid veel puudu. "Võibolla olin ma tõesti halb inimene ja jumal andiski mulle uue võimaluse... aga see 50 eurone.." ei andnud mõtted poisile rahu.

Varsti leidis ta, et on üsna kaua juba vait olnud. "Andke andeke ma jäin mõttesse.." lausus Rob ning tõi näole taas naeratuse.

[Alena Dawson]

Lena pani alles natuke hiljem tähele, et Rob oli mõtlikuks muutunud, siis kui vaikus süvenes. Ta kortsutas kulmu, vaadates ootavalt poisi poole. Ja siis ilmus kuti näole taas naeratus ning Lena kulmukortsutus süvenes. "Mis juhtus? Meenus sulle midagi?" uuris neiu. See Rob'i hetkeline mõtlikuks muutumine oli kuidagi veider. Järelikult midagi oli ikkagi juhtunud? Kuigi Lena ei tahtnud oma nina Rob'i asjadesse toppida, oli ta siiski liiga uudishimulik.

[Rob Temple]

"Jap.. meenus küll" kinnitas Rob ning pööras pilgu korraks ära ning taas jooksis see mälestus tal silme eest läbi. Noormees tõstis taas pea ning päris tõsiselt: "Ütle, kas ma olin halb inimene.." Rob'i eas oli segadus ning ta märkas alles peale küsimuse esitamist kui imeliku ja ebamugava küsimuse ta oli esitanud. Mees otsustas oma vea kohe parandada ning lausus: "Anna andeks.. see oli imelik.. mul lihtsalt üks paras segadus nüüd peas," lausus Rob lootusetult pead raputades.

Rob katsus nüüd oma haava ning avastas, et see on hakanud kokku kasvama. Tablett oli viinud poisi peavalu ning Rob tundis end iga sekundiga tugevamalt. Kui see meenutus oli teda siiski veidi tujust ära viinud ning see teda väga ei rõõmustanud. Ainus, mis tal mõttes mõlkus oli küsimus - "Kas see on siis uus algus? Kas mulle anti uus võimalus"

[Alena Dawson]

Küsimust kuuldes süvenes Lena kulmukortsutus veelgi, kuigi hetke pärast see kadus. Ta mõistis, et Rob ju ei mäletanud suurt midagi, seega kõik sellised küsimused olid igati normaalsed, vist. "Ei! Muidugi polnud sa halb inimene," lausus Lena pead raputades, vastuseks, selle üle üldse mitte kaua mõeldes. "Mul pole aimugi, miks sa seda küsisid või nii arvasid, aga sul pole põhjust. Sa pole kellelegi midagi halba teinud," lausus Alena ausalt. Vähemalt tema polnud kunagi Rob'i midagi halba tegemas näinud. Kuigi ta ei tundnud kutti küll väga pikka aega, siiski ei uskunud ta, et poiss millekski tõeliselt halvaks võimeline oleks, võinii. Nüüd vaatas Lena veidi murelikult poisi poole. Ta ei hakanud küsima, mis Rob'ile meenunud oli, sest arvatavasti oli see midagi isiklikku.

[Rob Temple]

"Anna andeks see oli tõesti totter küsimus.." vabandas Rob veelkorra. "Aga siis on hästi." vastas poiss kui kuulis Alena vastust. "Mulle lihtsalt meenus üks asi... arvatavasti meenus.. sest mul pole kinnitust.. see võib olla ka minu kujutlusvõime toodang, kuid millegi pärast.. usun ma, et se on reaalne.." räägis poiss pikalt ja aeglaselt. "Aga see oli lihtsalt üks totter asi mul lapsepõlvest.." lausus siis Rob, otsustades siiski mälestuse vaid endale jätta.

Nüüd hakkas teda oma minevik tõsiselt huvituma. Rob oli ennem rahakotist oma nimega dokumendi leidnud, nüüd lootis poiss et ehk on seal isegi mõned pildid perekonnast. Rob tahtis oma taskust välja kaevata rahakotti, kuid leidis hoopis mobiiltelefoni. See oli vettinud välimusega, kuid siiski oli Rob'il lootust, et ta leiab telefonist nii mõndagi. Telefon igatahes ei käivitunud. Niisiis asetas ta selle öökapile. "Athanasia ütles mulle, et ma olen vastmärgitu ja mul on otsa ees see märk, ma olevat lausa vampiir - on see siis tõsi?" päris Rob oma sõpradelt. Vampiirid olid Rob'i silmis verdimevad elukad, ei midagi head. Kui ta tõesti vampiir on siis pole see üldse võimatu, et ta midagi halba on teinud. Sedasi mõtiskles Noormees oma mineviku üle.

[Alena Dawson]

"Pole midagi," lausus Lena vaikselt, ta mõistis, et Rob'i sellised asjad tema minevikust huvitasid. Ja Alena ei hakanud küsima, milline see mälestus oli, kuigi see teda huvitas. Ta lihtsalt aimas juba Rob'i olekust ja sõnadest, et poiss ei tahtnud sellest rääkida. Alena jälgis, kuidas Rob oma taskust telefoni leidis ning ta vaatas, kuidas kutt seda tööle üritas panna. "Ei tööta?" küsis Lena kõhklevalt, mobiili poole kiigates. Sealt oleks Rob kindlasti midagi oma mineviku kohta teada saanud.
Siiski oli neiul hea meel teemavahetuse üle. Küsimuse peale ta noogutas, naeratades. "Jah, me kõik oleme vastmärgitud," lausus Lena. Kõigi all mõtles ta koolis olevaid õpilasi. Ja neil kõigil olid märgid, mis aja jooksul süvenesid ning edasi arenesid. "Sellepärast oled sa siin ka. Kõik vastmärgitud peavad siin koolis käima."

[Rob Temple]

Telefon ei töötanud. Võibolla oli aku lihtsalt tühi, aga võibolla oli ka niiskus taastamatu kahju tekitanud? - Seda Rob veel ei teadnud. Kui Alena naeratas eksis ka Rob'i tõsisele näole korraks ära naeratus, kuid kadus samuti kiirelt. "Kas me kõik oleme siis vampiirid?" pärs ta imestunult. Kui Alena lähemalt koolist rääkis sattus Rob veel rohkem segadusse. "Kas me oleme siis nagu teistest isoleeritud, et me inimesi ei ründaks ja neile haiget ei teeks?" päris ta seejärel.

Nüüd kaevas Rob viimaks välja oma rahakoti, kuid sealt ei leidnud ta midagi märkimisväärset. Paar sooduskaarti(Tesco, 99Poundshop, SportCenter jne jne) paar vananenud tervise kindlustust.. ning mõned tühised eurosendid. Sügavuti kukrut läbi otsides leidis ta ka paar kinopiletit, Disneylandi pileti ning sarnaseid alternatiivseid pääsmeid. "Ei midagi" lausus Rob veidi nukralt ning pani kukru käest öökapi peale. Ta vaatas taas oma külaliste poole, kuid naeratus tema näol enam ei mängelnud.

[Cecilie Adamson]

"Me pole konkreetselt isoleeritud. Me võime vabalt koolist välja minna. Enam jaolt meie ei tee inimestele haiget. Me suudame oma verejanu taltsutada ja me ei vaja seda väga suurtes kogudes nagu on enamasti raamatudes kirjas. Minu teada on väga harva mõni vastmärgistatu inimestel halba teinud," lausus nüüd lõpuks ka Cecilie midagi. Tal oli seal juba üsnagi pikka aega vait. CeCe teadis selle kooli ajaloost suhteliselt palju muidu, tema vanaema oli talle nii mõndagi rääkinud.

[Rob Temple]

"Selge," lausus Rob. Selline jutt rahustas noormeest veidi. Ehk ta pole ikka kellelegi liiga teinud? Vaid hoopis keegi on talle liiga teinud? Et ta sedasi nüüd siin on.

"Ma arvan, et sa oskad mulle ka seletada seda, kuidas mu haavad nii kiirelt on paranenud ja peavalu läks ka üle nagu ludinal, pärast seda kui sa mulle selle tableti andsid.." päris Rob Cecelielt selgitust. Rob tundis end nüüd palju tugevamana.

[Cecilie Adamson]

CeCe mõttes mõnda aega, mida täpselt öelda. "No sellel on vägagi loogiline seletus. Meie kui vampiiride kui vastmärigistatute haavad paranevad kiiremini kui tava inimestel ja ilmselt ka siis peavalu kaob kiiremini ära. Ma ei tea täpselt väga palju selle kohta," lausus Cecilie sellepeale naeratades.

[Rob Temple]

Rob naeratas. Ta oli midagi sellist ka arvanud, kuid nüüd sai ta sellele ka kinnitust. Ta vaatas õue. Akna taga oli kuu valge öö. "Võiks kusagile minna, aga alles öö on veel.." Rob vaatas rõõmsalt oma külalisi ning lausus siis: "Ja teie tulite keset ööd siia, et mulle seltsiks olla." lausus Rob õnnelkult, et tal sellised sõbrad on.

[Cecilie Adamson]

"Meie jaoks on öö päev ja päev öö. Meil on see siin vastupidi. Eelmine aasta oli jah veel sama moodi nagu inimestel, meie kallis ülempreestrinna Amelia oli selle täiesti ära unustanud," lausus Cecilie muigega.

[Rob Temple]

"Nii, et vampiirid elutsevad öösel ja magavad päeval?" päris Rob kulmu kortsutades. "Ja mismoodi te päeval uinuda suudate?" päris siis Rob edasi. "Ja mis siis saab kui ma ikka öösel magaks... see tundub vähe loogilisem?" küsis Rob. Nüüd tekkis tale ühe hetkega kohe väga väga palju küsimusii, millele ta vastust ootas.

[Alena Dawson]

Alena oli vahepeal kuulanud, mida Rob ja CeCe rääkisid, ise vahele segamata, kuna midagi asjakohast tal öelda polnud. Nüüd oli. "Kui sa ikka terve öö üleval oled, siis pole eriti raske päeval magama jääda," mainis neiu, sest Rob'i sõnad olid teda selle üle mõtlema pannud. "Enamus tunnid toimuvad siis ka ju öösel. Kui sa otsustaksid ikka öösel magada, siis magaksid sa kõik tunnid ka maha," lausus Lena naeratades.

[Rob Temple]

"Tunnid?" päris Rob kulmu kortsutades, kuid siis meenus talle koheselt - see siin on ju ikkagi kool. "Aga kas täna on juba tunnid läbi?" päris nüüd Rob. Ta oli veidi segadusse sattunud sellest vampiiride teemast. "Või lasite poppi ja tulite mind vaatama?" küsis Rob rõõmsalt. See oleks eriti vinge olnud. Ta vaatas lõbusalt ma külalisi.

[Alena Dawson]

"Jah, me oleme koolis ju," lausus Alena naeratades, kui Rob'i kulmukortsutust märkas. "Ma pole täna üheski tunnis käinud," lausus Alena siis, kui ta selle peale tuli. Ta oli korraks ehmunud näoga ja vaatas siis CeCe poole. "Kas meil olid täna tunnid?" küsis ta siis CeCe'lt, sest kui olid, siis oli Lena need lihtsalt maha maganud.

[Sponsored content]