Rob haiglas

[Rob Temple]

Rob avas silmad. Kõiik oli nii valge. Noormees kissitas silmi, et seda tohutut valget ruumi taluda. Õues oli küll pime kuid, Rob'i palavikust valulike silmade jaoks oli see ruum ikkagi väga valge. Rob ei tahtnud oma silmi pingutada, ta sulges need ning püüdis meenutada, kuidas ta siia sai. Talle meenus kuidas ta ärkas kooli lähedal, kuidas ta sai teada, et on vastmärgitu, kuidas ta tutvus kahe lahke tüdrukuga ja ka see kuidas üks tüdrukutest.. Athanasia oli ta nimi.. laenas Rob'ile oma kampsunit. Rob tundis, et tal on see endiselt seljas.

Noormehe jalad olid nüüd soojad ning halb enesetunne oli üle länud, ent keha oli ikkagi väga nõrk. Poiss ei suutnud oma silmi veel avada ning eelnevad mälestused läbisid järjest ta pead. Ta nägi kuidas tal enne haiglatuba oli enesetunne õudsalt halvaks läinud ning kuidas Athanasia oli teda kandunud.. Rob tundis veidi häbi, et teda oli olnud vaja haiglase tassida. Ta tundis jahedat lappi oma otsa esisel.. noormees hoidis silmad kinni ja jäi ootama, et midagi juhtuks, et mõni arst või õde tuleks.

Töttöelda ei olnud ta üldse kindel, et ruumis praegugi kedagi ei oleks. Ta oli silmad avanud, vaid hetkeks ning näinud enda ees vaid valget lage. Silmad olid tõega väga valusad ning Rob vältis nende liigutamist.

[Cecilie Adamson]

Cecilie oli kuskilt kuulnud, et tema sõber kui nii öelda võib on haiglasse sattunud seega ta otustas teda külastama minna. Ta oli veel ka seda kuulnud, et ei mäleta mitte midagi oma minevikust. CeCe astus siis vaikselt palatisse sisse, kui märkas, et poisil on silmad lahti siis ta lausus talle vaikselt: "Tere," ja ise vaatas tema poole ja istus ühele toolile, mis oli seal voodi lähedal. "Kuidas enesetunne on?" küsis C siis niisama. "Muidu ma olen Cecilie, me oleme sõbrad, kui nii öelda võib," lausus ta.

[Rob Temple]

Rob vaatas pidevalt lakke. Silmad hakkasid vaikselt harjuma. Õigepea kuulas ta kuidas uks avanes. Noormees pööras oma valulikud silmad hääle suunas ning nägi seal sisenemas üht tüdrukut. "Tere.." lausus Rob veidi häbelikult. Rob'il oli ebamugav tunne, sest teised mäletasid teda, kuid tema ei mäletanud kedagi. Oleks tal mõnigi mälestus olnud oleks ta selle kohe lõbusalt jutuks toonud ja taaskohtumis rõõmu jaganud, kuid kahjuks ei olnud tal tõesti ühtegi mälestust.

Kui tüdruk Rob'ilt enesetunde kohta küsis vastas poiss nõrga ja rahuliku häälega: "Enamvähem, aga tunnen end ikka veel üsna nõrgana.." Kui tüdruk viimaks end tutvustas, lausus Rob naeratades: "Cecelie.. tuttav nimi aga.. " - ei meenunud midagi. Rob sulges korra silmad. Ta pea küll valutas, kuid siiski üritas Rob midagi meenutada.. korrutades tüdruku nime oma peas. Endiselt nägi ta mõttetes oma ainsaid mälestusi, mis ta enne siia tulekut oli kogunud. Nüüd nägi ta tõesti midagi. Rob'ile tõesti meenus midagi.. "Oota mulle meenub midagi.. Siin koolis toimus mingi pidu.. sul oli vist punane kleit.. Cecelie.. muusika.. klaasikillud.." alustas Rob õhinal.. Ent pilt oli ikkagi veel väga segane. Ta polnud kindel kas see on mälestus või oli see lihtsalt tema kujutlusvõime, mis sellise pildi tema pähe sättis. Rob polnud kindel.. ta ei suutnud oma mõtteid väga pingutada sest pea lõhkus, kuid siiski üritas ta sõbralik tunduda, vaatamata oma tõsiselt kohutavale räsitud olemisele.

[Cecilie Adamson]

Cecilie vaid naeratas ning ei osanud algul midagi öelda. "Siin oli jah kunagi üks pidu, kus ma kandsin punast kleiti. Too pidu läks lõpuks päris käest ära, kõik olid põhimõteliselt väga purjus. Klaasikilde oli jah seal lõpuks palju, ma ei mäleta seda kust need sinna said aga jah, neid oli seal palju. Mul on siiani veel neist klaasikildudest käepeal arm alles, see paraneb suhteliselt aeglaselt," lausus CeCe lõpuks, äkki see aitas kuidagi Rob'il mälu tagasi saada. Ise samal ajal hoidis oma pilku Rob'il. "Sa magasid seal vahepeal isegi, keset pidu. Seal peol me veel mängisime ka tegu ja tõde, mille nimi oli meil lõpuks tigu ja tigu," lausus Cec veel juurde. Ta tegelt mäletas veel nii mõndagi sellest peost aga enamus asju on selliseid mida Cecilie ei tahaks välja rääkida. Nagu näiteks üks tegu, mida Rob pidi seal tegema. "Ega sul pea ega kuskilt mujalt ei valuta, kui valutab võin ma sulle rohtu tuua, ega arsti meil siin konkreetselt polegi tegelikult veel," küsis/ütles C.

[Rob Temple]

Poiss naeratas, talle meenusid need asjad. Nii, et see oligi tõsi. Rob'il oligi midagi meenunud. "Jap alkoholi oli seal palju.. imelik, et ma sellist asja mäletan.. " lausus Rob naerdes, kuid tema lõbusa tuju lõpetas kõha hoog. "võibolla hakkavad nüüd asjad vaikselt meenuma.." lausus ta siis endamisi ning suunas pilgu viivuks tagasi laele.

Kui tüdruk temalt peavalu kohta päris eitas Rob oma peavalu külmalt. Ta paistis niigi vilets välja, polnud vaja teistel teada, et tal ka pea julmalt valutas. Noormees püüdis vähemalt seda hoolega varjata.

Seejärel puhkes ta ühtäkki naerma, kuid naerda oli tal ääretult valus. Valu grimassi samal ajal peites püüdis ta naermist lõpetada, kui ta seda suutis lausus ta viisakalt ning viis pilgu taas laele: "Anna andeks, aga see on lihtsalt nii naljakas.. ainuke asi millest ma praegu midagi mäletan on mingi käest ära läinud pidu.."

[Cecilie Adamson]

"Mhm," lausus Cecilie vaid seal ning vaatas Rob'i ning üritas arusaada, et ega ta ei valeta talle peavalu kohta. "Pole midagi, see on vedikene naljakas küll aga jahm... lõpp läks omadega nii käest ära, et annab olla, ei soovi seda meenutada enam. Muide sellest peost on ka videosid," lausus Ceclie siis naeratades poisile.

[Rob Temple]

"Videosi?" imestas noormees. Rohkem talle peo kohta ei meenunud midagi. Videode nägemisest oleks ta huvitatud olnud küll, aga samas ei tahtnud noormees ka pealetükkiv olla. Rob suunas oma pilgu lakke ning üritas siis pea valuga veidike võidelda, kuid see ei tahtnud teda kohe kuidagi maha jätta. Ta pööras oma pilgu tüdruku poole ning naeratas.

[Cecilie Adamson]

"Jahm, Amelia, meie ülempreestrinna filmis seda, erinevate telefonidega. Minu telefonis on ka midagi aga ma ei mäleta enam mis osa sellest peost," lausus Cecilie naeratades, tal polnud telefoni hetkel kaasas ka kuna sellel oli aku tühi ning seega see telefon laeb oma akut hetkel.

[Rob Temple]

"Amelia.." kordas Rob. Pea valu muutus aina tugevamaks ning Rob'ile meenus ka tema haav. Rob viis käe oma selja haava juurde ning avastas, et see veritseb taas. Õnneks oli haav sidemega kaetud ning linasi see väga ei määrinud. "Tore, et sa tulid.." lausus siis Rob äkki naeratades läbi peavalu , mida ta püüdis varjata. Taas viis poiss oma pilgu lakke ning jäi mõttesse.

[Cecilie Adamson]

Cecilie ainult naeratas korraks. Ta sai nüüd aru, et siiski Rob'il on peavalu. "Sul on peavalu ja seekord ära eita seda, sest sellest poleks kasu," lausus CeCe naeratades. Ta vaatas mõnda aega poisi ning see järel tõusis püsti ning tõi siis peavalu rohu ning vee.

[Rob Temple]

"Heaküll, jäin vahele" lausus Rob püüdes naerda, kuid naerda oli tal endiselt jube valus. Ta võttis tableti sisse, lonksas vett peale ning suunas taas oma pilgu lakke. Noormeehel oli väga ebamugav, sest ta ei osanud sobivat jututeemat valida. Noormees oli totras seisus - Cecelie teadis tema kohta palju rohkem kui ta ise. "Ma vist ei ole praegu kõige parem vestluskaaslane" naeris Rob läbi valude hoides pilku endiselt lael. Silmade liigutamine oli endiselt valus, sellepärast Rob pidevalt pilguga lage puuriski.

[Cecilie Adamson]

Cecilie naeratas vaid esialgu kuna ta ei osanud midagi öelda. "Em.. ei ole jah eriti hea jutukaaslane. Kui on midagi mida sooviksid teada, siis ma võin sulle sellest rääkida, ehk see aitab veel midagi meenutada," lausus CeCe naeratades. Ta tegelt ei teadnus just väga palju Rob'i kohta, siiski nii mõndagi ta teadis, tema kohta.

[Rob Temple]

"Ehk võiksid tõesti veidi rääkida mulle.. Ükskõik millest.. ma ei mäleta ju peaaegu midagi.. sellest koolis või.. milline ma olin või midagi sellist.. Ma igatahes kuulaksin hea meelega," lausus Rob ning naeratas Ceceliele. "Ma sulen silmad, aga ära muretse ma magama ei jää.. mu silmad on lihtsalt väga valusad.. aga sina räägi kui viitsid ja mina kuulan," lisas poiss sõbralikult.

[Alena Dawson]

Lena oli hiljuti päris mures olnud, kuna Rob'i polnud ammu kuskil näha olnud. Kui ta kuulis, et poiss oli nüüd välja ilmunud ja haiglas oli, siis otsustas Lena muidugi teda vaatama minna.
Neiu jõudiski natuke peale CeCe't haigetuppa ja avas vaikselt ukse, et enne sisse astumist tuppa piiluda, et kas see oli ikka õige koht. Nähes voodis Rob'i ja voodi kõrval CeCe't, naeratas Lena õrnalt ja astus tuppa, pannes ukse enda järel kinni. "Hei," lausus neidis kahtlevalt, korraks haigetoas ringi vaadates. Talle ei meeldinud haiglad ja kõik sellega seonduv, kuid praegu pidi ta selle ikka ära kannatama. Ta pööras oma pilgu Rob'ile ning astus paar sammu voodile lähemale. "Kuidas sul on? Mis üldse juhtus? Ma kuulsin, et sa oled haiglas ja siis tulin siia.. Kus sa üldse olnud oled?" Lena ei pannud ise tähelegi, et ta korraga liiga palju küsimusi oli esitanud ning kui ta seda lõpuks märkas, parandas ta ennast. Ei tahtnud Rob'i küsimustega piinata. "Oih, vabanda. Kuidas sa ennast tunned?" küsis neiu hoopis, selle asemel et oma esialgsetele küsimustele vastuseid oodata, ja toetas oma käe Rob'i voodi otsale. Tüdruk ei teadnud Rob'i mälukaotusest mitte midagi.

[Rob Temple]

Rob oli hetkeks oma valulikud silmad sulgenud, kuid kui ta kuulis, et keegi veel sisse tuli avas ta need koheselt. Noormes nägi kuidas üks neiu tema juurde tuli ning mitu küsimust ette vuristas. Rob ei osanud, sellepeale midagi kosta. Ta tõi oma näole naeratuse, sest talle tegi õudsalt nalja, kuidas tema arvatav kunagine sõber, keda ta kahjuks jällegi ei mäletanud, vuristas nii lühikese ajaga ette nii palju küsimusi. "Tsau," lausus ta lõpuks naeratades. Kui tüdruk Rob'i enesetunde vastu huvi üles näitas vastas poiss pool sarkastiliselt:"Pea valutab ja ma ei mäleta peaaegu mitte midagi,"- see kõlas nagu Rob oleks kuskilt raskelt peolt tulnud. Siiski aimas ta, et tema sõber, kelle nime ta ei mäletanud, on kursis, et Rob'il pole enam mälestusi alles.

Rob'il oli nii hea meel. Juba kaks sõpra olid tema pärast muret tundunud ja leidnud aega, et teda vaatama tulla. Noormees hoidis naeratust oma näol. Ta nägi küll vilets välja, kuid poiss püüdis vähemalt lõbusalt kõlada. Nii hea oli teada, et kui oled hädas, on sul alati sõbrad, kes sinu pärast muretsevad. Nüüd meenus talle kuidas Athanasia oli teda ennastohverdavalt siia tassinud ja kuidas nad haiglatoa ukseees olid kokku vajunud. Rob'il oli väike mure südama, kuidas Athanasiaga on. Kas temaga on ikka kõik korras. Rob'i mõtted läksid veidikeseks rändama ning talle meenusid taas eilsed mälestused...

[Alena Dawson]

Lena esimene mõte oli ka, et äkki käis Rob kuskil pidutsemas. Alena polnud teda päris kaua aega näinud, äkki oli mingi kõvem pidu kohe. Samas, mida rohkem ta sellele mõtles, siis seda ebaloogilisem see tundus. Kuid kes teab... "Ei mäleta mitte midagi?" kordas Lena kõhklevalt. Ta ei saanud aru, mida Rob päriselt selle all mõtles. Et mida ta siis ei mäletanud? Viimast nädalat, kuud, aastat?
Ja siis ilmus Lena pähe uus mõte, mida ta ka eriti uskuda ei tahtnud, kuid jällegi, kõik oli ju võimalik... "Ega sa midagi tarbinud pole? Tead küll.. Midagi, mis ajaks pea valutama ja kõige halvemal korral mõjub su tervisele liiga halvasti...?" mõtles Lena valjult, jällegi veidi liiga rutakalt, sest hetke pärast ta kahetses oma küsimust. Oli väga tobe selline küsimus esitada, äkki jäi poisile mulje, et Lena süüdistaski teda sõltuvuses? Ilma tõenditeda. Ja see oleks väga alusetu. "See tähendab.. Sellest poleks midagi, kui sa oleksid midagi tarbinud... Kuigi tegelikult..? Nojah, kõik on ju ravitav," üritas Lena oma varasemaid sõnu heaks teha, kuid see ei õnnestunud. Siis äkki lõi neiu õrnalt käega vastu otsaesist ning vaatas Rob'i poole. "Või on sul mälukaotus?" küsis ta, olles üllatunud, et see võimalus talle alles nüüd pähe tuli.

[Rob Temple]

Ka uutele küsimustele ei osanud Rob kahjuks midagi vastata. Tõtt-öelda ei teadnud ju temagi, kas ta on hiljuti või üldse kunagi midagi tarbinud. Noormees naeratas kui nägi, et tüdruk püüdis igal juhul mitte halba muljet jätta, siludes oma otsekoheseid küsimusi veidi pehmemateks. Kui tüdruk tõdes, et kõik on ravitav noogutas Rob. Poiss oli imestunud, et tüdruk ei olnudki kursis, et Rob'il mälukaotus on ja päris seda nüüd temalt.

"Bingo.." vastas Rob nõrga häälega. Noormees pööras korra pea teisele poole, kõhatas ning viis pilgu siis tagasi tüdukule, kelle nime ta kunagi oli teadnud, kuid nüüd ta seda enam kahjuks ei teadnud. "Jap.. ma ei mäleta peaaegu mitte midagi.. mitte ainsatki asja oma vanemates, mitte ainsatki asja sellest koolist siin.. mitte ainastki asja oma sõpradest ja mitte ainsatki asja kahjuks ka sinust.." lausus Rob nõrgal häälel ning jälgis oma valulike silmadega tüdrukut .

"Mälukaotus.." kinnitas Rob ning suunas pilgu lakke ja ta kurb pilk kui otsis midagi sealt laest. Mälestusi ajas Rob taga. Mälestused tundusid praegu kallimad kui kuld. Noormees viis oma kurva pilgu kirarrile, mis tema kõrval kapi najal seisis ning naases pilguga, siis jälle tüdruku juurde ning naeratas õrnalt, et mitte teisi oma melanhoolsesse tujusse tõmmata.

[Alena Dawson]

Alena vaatas hetke tummalt Rob'i ning viis siis oma pilgu CeCe'le, et temalt kinnitust saada. See oli üsnagi jahmatav. "Ma olen Alena," lausus neiu lõpuks, kui sõna suust sai, ning vaatas uuesti Rob'i poole. Rob tõesti ei tundnud teda ära? "See on veider. Sa nagu ei tunnekski mind," lausus Lena õrnalt naeratades välja selle, mis talle mõttesse oli tulnud. Samas märkas ta, et Rob'il oli raske tunnistada seda, et ta mitte ühtegi asja ei mäletanud. Kindlasti oli mälukaotus kohutav. Jube oleks ju elada teadmatuses. Lena'l oleks olnud veel mitu küsimust Rob'i seisnudi ja olematute mälestuste kohta, kuid ta otsustas need küsimata jätta. Ei tahtnud poisi tuju veel halvemaks teha, janii. "Aga vähealt oled sa siin nüüd tagasi. Ja küll kõik korda saab..," arvas Lena. Ehk hakkavad mälestused ükshaaval tasapisi tagasi tulema, või midagi sellist.

[Rob Temple]

"Anna andeks ma tõesti ei mäleta.." lausus Rob kurvalt , kuid pööras siis kähku taas pilgu Alena poole ning naeratas. "Alena.." kordas ta tütarlapse nime. Ta hoidis pilku oma kahel külalisel ning kuulas ja vaatas neid. Kui Alena lubas, et kõik korda saab, muutus poisi tuju veidike paremaks. Noormees vaatas sügavalt neiule silma ning kordas mõttetes tema nime.

Enesesse kõvasti uskudes, vilksataski midagi Rob'i silma ette. Rob nägi sama pidu, mis oli Ceceliega seoses tal meenunud. Rob nägi nüüd kuidas ta põrandal lamas ja kõrvale vaadates nägi ta Alena nägu. Röövel Rob'iks nimetas Alena teda seal peol. Rob naeratas korraks omaette ning päris siis vaikselt naerdes: "Miks sa mind Röövel Rob'iks kutsusid?"

Nüüd tärkas Rob'ile midagi pähe. Ta mäletas, et inimestel on kolm viisi kuidas nad asju meelde jätavad: Asju nähes, asju kuuldes või asju puudutades. Nüüd uskus Rob, et tema on asju meelde jätnud kindlasti kuulmise järgi. Kuna mõlemal korral kui ta kuulis kellegi nime meenus talle midagi. Rob'i tuju paranes veelgi, sest ta uskus, et suudab pika peale tõesti kõik oma mälestused taastada.

[Alena Dawson]

Alena tõi kuuldavale naeruturtsatuse, kuigi ta oli päris üllatunud seda küsimust kuuldes. "Röövel Rob? Päriselt? Sa mäletad seda?" küsis neiu naeratades. See oli kahtlemata algus. Äkki aja jooksul meenub poisile veel asju.
Mis puudutas otseselt seda küsimust, siis püsis Lena huultel muie, kui ta CeCe poole vaatas. Talle endale oli peost mõneti üllatavalt see seik meelde jäänud. Enamus asjad oli ta unustanud, kuid millegi pärast seda ta mäletas. Samas ta ei teadnud, kas CeCe seda mäletas ja kas tal oleks midagi selle vastu, kui Lena Rob'ile mainiks, et Röövel-Rob'i nime sai ta endale selle järgi, et oli CeCe'lt tema esimese suudluse varastanud.

[Cecilie Adamson]

Cecilie vaatas korraks Lena poole, tallegi meenus see nüüd taas, miks talle selline nimi oli pandud. CeCe muigas vaikselt sellepeale. Ja vaatas siis Rob'i poole. "Selle pead sa ise meenutama miks sind nii kutsuma hakkati. Nii sai sind kutsutud Lena poolt ühe tegu, mida sa pidid tegema tõde ja tegu mängides," lausus Cec muigega.

[Rob Temple]

Rob naeris, kuid mitte pikkalt, sest naermine tõi endiselt talle rindkehasse suuri valusid. "Mäletan.." kinnitas Rob rõõmsameelselt. "Ma usun, et teil on õigus - küll kõik korda saab." lisas ta naerusui. Kui Cecelie talle vihje andis muigas Rob samuti, kuid temale see kahjuks ei meenunud, miks teda küll nii kutsuti. Noormehe peast jooksid läbi mitmed võimalikud variandid, kuid uut mälu välgatust ta ei näinud - seoses Röövel Rob'iga. "Mulle tundub, et see on midagi mida te mulle öelda ei taha.." lausus ta kavalalt naeratades ja jälgis oma külalisi.

[Cecilie Adamson]

Cecilie muigas seal kõrval vaid ning vaatas korra Rob'i poole siis Lena poole. "No võib ka nii öelda," lausus CeCe selle viimase küsimuse peale. Ta ei tõesti ei soovinud seda välja öeda mille pärast, Lena oli Rob nii kutsuma hakkanud.

[Alena Dawson]

Lena ainult naeratas kavalalt ning kehitas õlgu. Kui CeCe seda Rob'ile öelda ei tahtnud, siis ei hakanud tema ka seda välja ütlema. Ükskõik kui väga ta ka oleks Rob'i reaktsiooni sellele näha tahtnud. "Kaua sa siin haiglatoas olnud oled?" uuris neiu, teemat vahetades. Mitte et see uus teema eelmisest huvitavam oleks olnud...

[Rob Temple]

Neiu küsimusele ei osanuki Rob täpselt vastata. Poiss ei teadnud kui kaua ta täpselt oli enne oma ärkamist maganud. Kui pikalt oli ta siin juba olnud. "Päeva vist" lausus Rob kahtlevalt. "Athanasia tõi mind siia. Ma tegelt peaksin teda tänama. Kui poleks olnud teda, siis oleks ma vist kusagil metsa all ära külmunud. Tema juhatas mind siia ja ma ikka suutsin haigla ukse ees kokku kukkuda." rääkis Rob natuke tujutult. Ta peast käisid taas läbi eile õhtused mälestused.

Rob tundis end viimaks natuke tugevamini. Ilmselt oli hea tuju, mille kaks head sõpra suutsid poisile tekitada, poisile veidi jaksu lisanud. Rob tõusis istukile. Tal oli endiselt Athanasia kampsun seljas. Noormees vabastas oma lauba jahutavast lapist ning seadis end mugavalt istuma. Keha oli endiselt veidike nõrk, aga siiski otsustas Rob, et tema küll tervet ööd voodis ei kavatse konutada. "Kas te ei ole juhuslikult teda näinud?" päris Rob peale pikka pausi ning naeratas.

[Sponsored content]