Kurvas meeleolus Raamatukogus

[Rob Temple]

Rob ei läinud peale sööklas juhtunut oma tuppa. Teel otsustas ta minna raamatukokku. Ta ei olnud küll väga usin lugeja ja raamatud talle väga isegi ei meeldinud, kuid vahel oli hea lugeda mõnda kurba romaani, mis sarnanes tema eluga. Igatahes praegu oli Rob küll melanhoolias, tundus nagu miski ei suudaks teda rõõmustada.

Kõik tema rõõm ja energia kadus sel hetkel kui tema käe vangust lahkus tema kaunis mentor. Ta ei saanud mõtteid sellelt hetkelt ära. Ta ei viitsinud isegi raamatut võtta. Ta lihtsalt istus ja mõtles. Istus ja unistas. Unistas asjast, millesse ta isegi enam ei uskunud. Ta unistas, et Alicia armastaks teda. Miks ta mind peaks armastama, mis minus nii erilist on, kindlasti on tal parematki teha kui mõne alaealisega ringi käia, ta on kõigest minu mentor, kõigest üks suur ja ilus unistus, mis jääb täitumata - sellised mõtted olid vallutanud noore mehehakatise pea.

[Külaline]

Samal ajal lahkus Alicia söögisaalist. Ta tuikus veidi, kuid kurbus oli temast suurem, ta tundiskahetsust, et oli minema jooksnud, ka talle meeldis tegelikult tema noor õpilane, või oli see kõik veini süü. Alicia hulkus majas ringi ja otsis oma tuba, kogemata astus ta sisse raamatukogu uksest. Talle oli alati meeldinud lugeda üksinda raamatuid, eriti siis, kui ta kurb oli, kodus ei olnud tal kunagi selle jaoks aega, ta pidi valvama oma õdesid ja vendi.
Alicia võttis ühe raamatu, märkamata pealkirja ja läks istumispaika otsima, ta leidiski diivanid. Alicia oli juba varjudest välja astumas, kui märkas, et polnud raamatukogus üksi. Miks kõikidest kohtadest koolis, pidi just siia sattuma nad koos. Alicia proovis ära minna, kuid teda oli juba märgatud

[Rob Temple]

"Tere taas, mu mentor," lausus Rob viisakalt. Kuidagi suutis ta ka kerge naeratuse näole manada. Ta oli kurb, kuid ta otsustas, et ta seda kurbust edasi ei kanna. Noormees tegi vähegi rõõmsama näo pähe. Tegelikult oleks tahtnud ta lahkuda, sest olukord oli kuidagi ebamugav, kuid tema arvates poleks see olnud Alicia suhtes viisakas. "Ma palun sügavalt vabandust selle eest, mis ma teile söögisaalis põhjustasin. See oli minust väga ebaviisakas. Ma loodan, et ei rikkunud kõike ära," lausus Rob. Tema silmadest võis välja lugeda siirast kahetsust ja ta oleks peaaegu isegi põlvili laskunud. "Ma käitusin väga ebaviisakalt, Kas te suudate mulle veel andestada?"

[Külaline]

''Ei, ei, mina peaksin vabandama, ma ei tohiks üldse niimoodi käituda. See oli minust tohutult ebaviisakas'' Ka Alicial oli ebamugav, kuid vein tema veres tegi oma tööd, nii et Alicia oli julgem, kui tavaliselt. '' Ma ei tea, mida ma mõtlesin, ma luban, et seda rohkem ei juhtu'' Vein pani lause kõlama rohkem nagu küsimuse, Alicia mõtles, mis oleks juhtunud, kui ta ei oleks ära jooksnud ja see mõte meeldis talle aina rohkem ja rohkem. Järsku tundis ta, kuidas ta jalad nõrgaks lähevad ja ta kukkus ettepoole...

[Cecilie Adamson]

Cecilie astus ka siis tuikertades siia siisse, tal tuli plaan võtta siit endale mõni raamat kui nägi silti raamatukogu. Ta siis läks valima, endale raamaturiiulite vahelt raamatut. CeCe ei pannud algul üldse tähele, et siin on veel keegi peale tema, ta sai sellest aru, kui oli siin hääli kuulnud. Ta ei teinud neist välja ja tegeles oma raamatu otsimisega. "Mida ma võiks lugeda? Mis žanr? Ma ei tea. " sosistas ta seal vaikselt seal omaette ja uuris neid raamatuid.

[Rob Temple]

Rob kuulas oma mentori sõnu suure imestusega. Miks tema peaks vabandama, ta ei teinud midagi, mõtles Rob. Äkki ta tõesti armastab mind, süttis mõte Rob'i meeltes. Hea tuju naases Robi kehasse. Nähes, et Alicia hakkab kukkuma püüdis Rob ta kähku kinni. "On sinuga kõik korras," Päris ta ehmunult, samal ajal Alicia't püsti hoides. Alicia oli kerge ja lõhnas imehästi. Rob'i pea oli taas sassi aetud. Nüüd oli ta täiesti kindel, et ta armastab seda naist. Kogu oma südamest armastab. Kui ma pean selle armastuse nimel võitlema, siis olgu. Käin läbi tulest ja veest, mõtles ta. Ma tõesti armastan teda!

[Külaline]

Alicia toibus kohe. Ta ei mäletanud oma sõnu, mida oli enne öelnud ja miks ta üldse raamatukogus oli. Ta nägi, et oli kellegi käte vahel. Kas see...see on ju tema õpilane, kuidas ta üldse siia sai ja mis siin toimunud oli, kas ta oli midagi öelnud, või teinud? ''Mm..miks ma siin olen? Kuidas ma siia sattusin? Mis toimub'' küsis ta oma noorelt õpilaselt, kes paistis olevat õnnelik ja murelik korraga.

[Cecilie Adamson]

Cecilie piilus raamaturiiuli tagant, et kus need hääled tulevad ja nägi siin ühte vastmärgitut ja ilmselt üks uus õpetaja siin koolis, teda polnud CeCe veel siin varem näinud. Üsna pea süvenes ta uuesti oma raamatu otsimisele. Ta tuikerdas endiselt vaikselt raamatu riiulite vahel ringi.

[Rob Temple]

"Sa ei mäleta?" päris Rob. Ta oli tõesti kurb ja rõõmus korraga. "Tähendab, kas te ei mäleta?" parandas Rob oma lauset, sest ta oli unustanud oma mentorit teietada. Rõõmus nägu kadus peagi noore õpilase näolt. Alicia ei mäletagi ja mina mõtlesin, et ta armastab mind. Tõsimeeli uskusin, et see unistus võib ikkagi täituda. Olin ma ikka loll, see oli ju vaid vein.

Veidi end kogunud vastas Rob Alicia esitatud küsimusele :"Te jõite natuke liiga palju veini ja ma pidin teid teie tuppa saatma..." Nähes, et Alicia suudab ise seista lasi ta õpetajast lahti ning kurbus naases oma kohale Rob'i südames. Tema unelmad olid taas purunenud.

[Külaline]

Alicia oli imestunud. '' Kas tõesti, midagi ei toimunud? Ma nagu mäletaks midagi, aga, ma... ma pole kindel. Kas ma võin veidi puhata?'' Alicia heitis diivanile ja värises. '' Mul on külm, kas... kas siin on tekki või midagi''

[Cecilie Adamson]

Cecilie tuikerdas seal raamturiiulite vahel veel endiselt. Ta ei leidnud endale lugemiseks mitte ühtegi sobivat raamatut. Ta oleks isegi peaegu ääre pealt pidanud pikali kukkuma aga õnneks ta toetus õigel ajal vastu raamturiiulit. Ta lootis, et keegi ei kuulnud seda kuna tegelt paar raamtut isegi kukkus selle käigus põrandale maha. Ta korjas need kähku üles ja pani oma kohale tagasi.

[Rob Temple]

"Midagi ei toimunud, ärge muretsege.." kinnitas Rob peites oma nõrdimuse kerge naeratuse varju. "Mis ikka juhtuda saaks. Ma lihtsalt tahtsin teid teie tuppa viia. Aidata oma mentorit.. ja see on kõik, mis juhtus," lisas Rob varjates endiselt oma halba tuju.

Kuuldes, et Alicial on külm võttis Rob seljast jaki ja ulatas selle oma mentorile:"Võtke, saate natuke sooja. See on üsna soe jakk," lisas Rob ning naeratas soojalt.

Riiulite tagant kuuldus raamatute kukkumist. Rob ehmus. Ta vaatas ringi. Aimates, kus hääl tuli lausus ta:"Ma käin korra ära, tulen kohe tagasi.." Aimates halba liikus Rob hiirvaikselt, kuid kartmiseks polnud põhjust. Riiulite juures nägi ta oma klassikaaslast. "Kõik korras?" päris Rob abivalmilt nähes ka, et ka teisel raamatukogu külalisel on liikumisega raskusi. "Kas tahad aitan sind?" päris Rob viisakalt ning jäi vastust ootama.

[Cecilie Adamson]

"Pole vaja saan hakkama, pole esimene kord, mil olen purjus," lausus Cecilie ja tuikerdas edasi järgmise raamturiiuli juurde. Ta uuris seal neid raamtuid aga tegelt ta ei suutnud isegi nimesid välja lugeda. Ta tuikerdas poisi juurde tagasi, näitas talle raamtu kaant ja küsis samal ajal: "Saaksid öelda mis on selle raamatu pealkiri, ma ise ei suuda seda välja lugeda?"

[Rob Temple]

"Oled ikka kindel.." pobises Rob kui tüdruk korra eemaldus nii vaikselt, et tüdruk ei võinud seda kuulda. Kui tüdruk naases heitis Rob pilgu raamatule. "Videvik," vastab Rob ning jääb tüdrukut vaatama, et ta kuhugile ei kukkuks ega kuidagi end ei vigastaks. Nähes kuidas tema klassikaaslane tuigub otsustab ta tüdruku kutsuda istumispaika, kuhu ta oli jätnud Alicia. "Tuled äkki kaasa? Minu mentor on ka seal. Istud diivanile - küll, see pea ringlus üle läheb." lausub Rob ning naeratab ulatades tüdrukule käe, et teda istumispaika juhatada.

[Cecilie Adamson]

"Ah.. see raamat käib kah, kuigi juba viis korda läbi loetud," ütles Cecilie. Ta tuikus tõesti liiga palju. "No võib kah," ütles CeCe ja andis siis oma käe poisile. Teises käes hoidis ta siis seda raamatut.

[Külaline]

Alicia lamas, silmad kinni ja püüdis meenutada, ta mäletas häguselt, et jooksis õhtusöögilt minema, aga miks? Midagi oli pistmist selle poisiga...midagi tähtsat..., aga mida? Alicia proovis meenutada. Oli olnud tore õhtusöök?...või mitte?...midagi seoses õpilaste puudumisega, kuid Alicia ei mäletanud täpselt, mis sellega pistmist oli. Järsku tekkis ta silme ette pilt. Ta vaatas oma noore õpilase silmadesse... liiga lähedalt, et sellel midagi õpetamisega sarnasust oleks. Pildid järgnesid: minema jooksmine... tagasi tulemine... joomine... tuikumine... raamatukogu... vabandused... kukkumine. Pildid ringlesid ta peas, nüüd mäletas ta kõike, aga mida siis teha? Ta otsusta teeselda mälukaotust ja mõelda hiljem, mida sellega peale hakata. Ta avas silmad ja otsis oma tuba? Kas ta oli jäänud raamatukokku? Sellega ei olnud ta arvestanud, ta polnud kindel, kas suudab veel kõndida. Ta tõusis istuma ja otsis silmadega oma noort õpilast.

[Rob Temple]

Rob tõi oma klassikaaslase istumispaika. Alicia istus endiselt diivanil ja nägi suhteliselt unine välja. "Kas teil enam ei ole külm?" päris Rob hoolitsevalt nähes, et tema jakk on endiselt diivani peal. Rob jäi vastust ootama, samal ajal silmitsedes oma armsat mentorit, kes oli isegi unisena ja väsinuna imekaunis.

[Amelia Stark]

Cecilie istus siis selle diivanile ja pani selle raamatu oma jalgadele, kuhugi mujale seda tal praegu panna ei olnud. CeCe läheb valib endale pärast poole uue raamatu, kui ta näeb juba selgelt raamatu pealkirju. Ta tõesti ei viitsi eriti seda videviku enam kuuendat korda läbi lugeda. Ta istus vaikides ja kuulas seda mis tema ümber toimus, kuigi ta ei saanud aru, mis toimus.

[Külaline]

"Emm... ma ei tea, külm mul vist pole, ma olen lihtsalt segaduses" üritas Alicia varjata seda, et teadis, mis nende vahel toimunud oli. "Räägi mulle, miks me raamatukogus oleme, ja mis juhtus? Ma ei usu, et midagi ei juhtunud, ma mäletan midagi... Räägi mulle tõtt!"

[Amelia Stark]

Cecilie alguses üritas kuulata, millest tema klassikaaslane ja mingi õpetaja rääkisid omavahel. Mõne aja möödudes tal vajusid silmad kinni ja ta jäi sinna samasse istudes magama.

[Rob Temple]

"Kui külm ei ole siis on hästi.." lausus Rob ning haaras oma jaki ning pani selle taas selga. "Ma rääkisingi tõtt. Oli õhtusöök, mida mina pidasin hommikusöögiks, sest ma magasin nii kaua. Te jõite palju veini, palusite mul teid oma tuppa saata. Seda ma teha tahtsingi, aga teel astusite te tahtmatult siia raamatukogusse sisse ja jäite diivanile uniselt lamama. Te olite vist üsna väsinud. Ma jätsin teid siia puhkama ning rääkisin natuke juttu oma klassiõega ja siis te ärkasite - see on kõik, mis vahepeal juhtus," lausus Rob nõrdinult, sest ta pidi nii armsale inimesele valetama, kuid tõtt rääkida ei olenud samuti sobiv. Endiselt üritas ta oma näol hoida nõrka naeratust.

[Külaline]

"Ma võin ju ka eksida" mõtles Alicia "Me peame selle õpilase tema tuppa viima, aga segamine võib talle häirivalt mõjuda, jätame ta siis siia, ärkab ise üles" Alicia tõusis "Ehk siis saadate mu tuppa" Ta tundis, kuidas ta jalad värisesid. "Ma pole vist praegu parimas vormis, pean veel veidi istuma, siis on kõik korras" Alicia istus ja jäi oma õpilasele otsa vahtima. " Mu aju on kuidagi segi, ma ei mäleta mitte midagi. Ei tohiks nii palju veini juua. Kas te tooksite mulle klaasi vett?" Alicia sulges silmad ja varjas oma pettumust, ta oleks tahtnud, et asjad oleks läinud tema mälestuste järgi. "Kas ma tõesti mõtlesin selle kõik välja, see tundus nii ehtne...?"

[Amelia Stark]

Cecilie magas seal ja ei kuulnud enam kohe üldse mis tema ümber toimus. Mõne minuti möödumisel tegi ta siiski silmad lahti kuna istudes oli tal väga ebamugav magada. Ta tegelt ei tahtnud veel magama minna aga ilmselt see vein kuidagi mõjus nii.

[Rob Temple]

Rob kuulas rahulikult Alicia juttu ning kui tema mentor vett palus lausus noormees viisakalt:"Oodake palun hetk, ma kohe toon." Ta naeratas ning lahkus korraks istumiskohast ja suundus raamatukogus asuva kraanikausi juurde. Seal oli õnneks üks klaas - täpselt see, mida Rob vajas. Rob haaras klaasi ning täitis selle veega, mitte liiga külma, aga üsna jaheda ja värskendavaga. Klaas käes naases ta oma mentori ja klassikaslase juurde ning ulatas Aliciale klaasi veega. "Olge lahke," lausus ta ning naeratas oma mentorile.

[Amelia Stark]

Cecilie vaatas ringi suht uniselt aga ta ei saanud aru, mis ta siin tegi üldse. Ta märkas enda jalgade peal raamtut, siis ta juba taipas, et ilmselt oli tulnud siia raamatut otsima. Ta luges raamatult nime mõttes. "Oh, isver, jälle see raamat," pomises ta omaette uniselt.

[Sponsored content]