Graveyard night

[Külaline]

Amanda oli siis tulnud niisama surnuaeda, tal olid siia maetud vanaema, vanaisa ja tädi. Ta oli toonud ka lilli ja pani need siis hauale. Amanda istus haua kõrvale, et jalgu puhata, ja oli vist tukkuma jäänud, igatahes, kui ta üles ärkas, oli väljas pime ja udu varjutas kõike, mis ei olnud Amandal just nina ees. Tüdruk tõusis püsti, see oli päris hirmus, no surnuaed, keset ööd. Amanda heitis pilgu oma käekellale, kell oli 23.30. Kuidas ma üldse nii kaua magasin? Keset surnuaeda?" mõtles Amanda ja hakkas väga aeglaselt liikuma sinna, kus tema arust oleks pidanud olema väljapääs. Täiskuu säras taeva kohal, aga udust see läbi tungida ei suutnud, ei puhunud ka tuult, mis oleks udu minema pühkinud. Kõik oli nagu mõni õudusfilm.

Spoiler:

[Amelia Stark]

Cecilie tuli surnuaeda kuna ta tahtis külastada oma ema hauda. Ta igatsev oma ema väga. Seal aga oli ümber ringi vaid udud ja ta ei osanud orinteeruda siin udu sees. Ta ei mäletanudki täpselt kus tema ema haud on. Nii ta siis kõndis ja luges iga haua pealt nimesid, mida ta nägi.

[Külaline]

Amandale tulid meelde kõik õudusfilmid, mida ta oli elus näinud. Alati suri keegi surnuaias. Amanda hakkas siis pisut kiiremini liikuma ja lõi jala vastu ühte hauakivi. "No sellest tuleb nüüd küll tore sinikas." mõtles Amanda jalga vaadates, et ega midagi hullemat ei juhtunud. Ta liikus siis ikkagi vaiksemalt ja proovis õudusfilmidele mitte mõelda. Siis nägi Amanda surnuaias ühte teist kuju. "Sarimõrvar! Psühho! Hull! Tapja!" kõik need mõtted läbisid ta pead vaid sekundiga. Amanda viskas ennast kohe esimese hauakivi taha pikali. Ta luges kivilt nime. "Aqua Maria Adamson" nimi lipsas tal kohe meelest ära ja ta kössitas kivi taga, lootes, et see kuju ei kavatse lähemale tulla ja teda siin surnuaias tappa.

[Amelia Stark]

Cecilie kuulis seda, et keegi oli öelnud tema ema nime. Ta liikus selle hääle suunas ja kükitas siis hauakivi juurde maha. "Ema," pomises ta vaikselt kui oli lugenud hauakivi pealt Aqua Maria Adamson. CeCe küll ei kavatse kedagi tappa ilma põhjuseta.

[Külaline]

Amanda piilus siis kivi tagant välja ja jäi suht lolli näoga vahtima. See polnudki mingi vana mees, või maskiga killer. See oli tüdruk, noor tüdruk, kelle ema haual Amanda parajasti lösutas. Ta tõusis kiiresti püsti ja läks haua pealt minema. "Palun vabandust, et ma selle haua peal olin, ma olin peidus, sest ma kuulsin hääli ja mõtlesin ,et see on keegi imelik." vabandas Amanda tüdruku ees ja läks siis natuke kaugemale, et tüdruk saaks rahus haual olla.

[Amelia Stark]

"Pole hullu. Tänu sinule leidsin oma ema haua üles," lausus CeCe ja vaatas ema haua poole. Ta suri just siis kui Emi'l oli teda vaja, isa lasi tema juurest kah üsna pea peale seda jalga. Ta igatseb väga oma vanemaid. Ta vaid vahtis seda hauda ja mõtles oma ema peale, kõik sellele mida nad tegid koos ennem tema surma. Üsna pea voolasid tema silmadest pisarad.

[Külaline]

Amanda vaatas, kuidas see teine tüdruk nuttis. Tal oli imelik seal seist ja vaadata, niisiis läks ta paar rida tagasi ja vaatas sealt haudade nimesid. Ta leidis selat mõned Blackid, aga kuna ta isa ei rääkinud kunagi sugulastest, ei teadnud Amanda, kas need olid üldse ta sugulased, no maailmas on ju palju Blacke ikkagi.

[Amelia Stark]

Mõne aja pärast pühkis CeCe oma pisarad ära ja tõusis püsti. Ta ei teadnud nüüd mida teha. Ta vaatas ka siis kõrval olevale hauale. Seal oli kirjas Henry Adamdson, see oli tema ise nimi. "Mis mu isa on ka nüüd surnud?" küsis ta endalt imestunult.

[Külaline]

Samal hetkel hakkas Amanda karjuma. Udu aina tõusis ja viimane nimi, mida ta oli hauakivilt näinud oli olnud Amanda Black. Amanda prrovis paaniliselt meelde tuletada, kuidas ta oli Cece juurde saanud. "Cecilia? Kas sa oled siin?" küsis Amanda vaikselt. Kui Cece oleks häält teinud oleks Amanda ehk tema juurde tagasi jõudnud ja siit surnuaiast välja saanud.

[Amelia Stark]

"Eh?" kostus Cecilie suust kui ta oli edasi kõndinud seal hauakivi juurde. Ühel seisis Melissa Amelia Stark & Richard Adamson. Esimene oli tema vanaema ja teine ammu surnud olnud vanaisa nimi. "Amanda, ma olen siin," karjus ta kui kuulis mida Amanda oli öelnud. Ta ei teadnud ainult, kust see hääl oli tulnud.

[Külaline]

"Ma ei saa aru, kus sa oled." karjus Amanda, kui Cece hääl surnuaias kajas, ta hakkas niisama jooksma, vaatas möödaminnes hauakive ka, ta ei tahtnud, lihtsalt need vilksasid kuidagi silme ette. Seal olid kõik nimed, mis lõppesid Black Amanda seisis ja karjus. "Cecilia, kus sa oled, ma ei leia ja siin on õudne." siis proovis ta hästi palju kära teha, et keegi võõras ei julgeks eriti tema juurde tulla.

[Amelia Stark]

"Ma olen siin, ega ma ei tea ka kus sa oled. Siin on tõesti õudne," karjus CeCe vastu ega temagi ei saanud enam aru, kus Amanda oli. "AMANDA," karjus ta täiest kõrist nüüd. Tegelt orinteerumis taju Cecilie täielikult puudub, ta on alati võimeline ära eksida. Ta umbes kõndis sinna poole, kust ta harvas Amanda hääl tulevat. "Ai, neetud hauakivi," lausus CeCe kui ta oli oma jala vastu seda löönud.

[Külaline]

"Cecilie?" kajas Amanda hääl igalt poolt vastu. Ta sirutas käed ette, et mitte vastu kedagi põrgata, kuid unustas hauakivid. "Kurat." vandus Amanda, kui jala vastu hauakivi lõi, see tundus valus. Mööda Amanda jalga voolas alla veri. "Cece, ma jooksen verd, valus on." ütles Amanda ja tal jooksid valust pisarad mööda nägu alla. Udu oli nüüd nagu läbipaistmatu paks sein, mis ei lasknud Amandat läbi. "Cece?" sosistas Amanda ja vaatas ringi.

[Amelia Stark]

"Am, kus sa oled, ma ei saa aru," lausus ta kui oli kuulnud mis Amanda oli öelnud. Ta ei näinud ju mitte midagi ja samas tõesti hääled kostusid igalt poolt vastu. Mõne aja pärast siiski CeCe leidis Amanda, kui oli sellest valust üle saanud, mis hauakivi oli talle põhjustanud ja veidi edasi kõndinud. "Blood... i really don't like it," ütles ta seal vaikselt.

[Külaline]

"Sorry selle vere pärast." ütles Amanda ja vaatas oma jalga, päris kõvasti veritses juba. "Siin on nii jube, aga ma ei tea, kuidas ma üldse siia sain." ütles Amanda ja proovis siis jalga suruda, äkki peaks veri siis ära lõppema või midagi, veri ei tahtnud aga lõppeda ja Amanda jala ümber tekkis juba loik ja tüdruk hakkas näost valgeks tõmbuma. "Cece, mul on vaja haiglasse minna, aga ma ei tea, kuidas siit välja saab ja ma ei saa kõndida." Amanda võttis oma telefoni, aga nagu oligi arvata, levi siin polnud. "Cece, mida me teeme?" küsis Amanda ja hoidis oma jalga.

[Amelia Stark]

"Ma ei tea, ma ei tea," vastas CeCe ja vaatas ringi. Ta üritas leida väljapääsu siit surnuaiast aga see oli võimatu kuna ta ei näinud suurt midagi. "Me peame siit kuidagi välja saama, ma tean, et oma ema haua juurde tulin ma kuskilt sealt poolt," lausus CeCe ja näitas endast vaskaule poole.

[Külaline]

Amanda tõusis püsti ja hüppas siis ühe jala peal natuke. Siis proovis tüdruk oma jalga maha panna. "Aia, ma ei saa kõindida normaalselt." ütles Amanda ja istus kivile tagasi. Ta vaatas ringi. "Kas siin on kuskil mõni puuoks? Ma saaks siis kõndida." pakkus Amanda ja vaatas ringi.

[Amelia Stark]

Cecilie vaatas ka ringi. Ta isegi leidis ühe puuoksa. "Palun," ütles CeCe ja ulatas puuoksa Amandale. Udu oli läinud nüüd veidi hõredamaks.

[Külaline]

Amanda proovis siis natuke ringi kõndida, puuoksaga oli see palju kergem. "Emm, kus siis väljapääs on?" küsis Amanda ja vaatas ringi, nüüd oli näha juba paari meetri kaugusele, aga väljapääsu ei paistnud kuskil. "See surnuaed on ju hiiglaslik! Kuidas me peaksime siit välja saama?" mõtles Amanda. Ta ei tahtnud siin hommikuni ikka ringi kolada, suht õudne oli ka pimedas surnuaias olla.

[Amelia Stark]

"Ma ei tea täpselt," lausus Yoon ja vaatas ka ringi. Ta mäkas paari meetri kaugusel oma ema hauda. "Kuskile sinna poole peaks jääma," lausus ta mõne minuti pärast ja näitss käega vasakule.

[Külaline]

"Lähme siis." ütles Amanda ja ajas endale oma oksa alla. Ta kõindis siis natuke edasi, aga seda väljapääsu ikka ei olnud, paistis, et surnuaed läheb aina kaugemale, sest siin olid juba vanad hauad, millel olid imelikud nimed peal. "Päriselt ka, kes paneb oma lapsele nimeks Martizana Lembuda?" mõtles Amanda ja turtsus natuke. Ta vaatas oma kella, oli juba pool üks hommikul ja väljas oli ikka päris külm. "Peaks kiiremini tegema, nad lähevad hulluks seal koolis, kui me hommikuks tagasi pole." ütles Amanda Cecele, kes oleks pidanud ta selja taga olema.

[Amelia Stark]

"Peaks vist jah," lausus CeCe ja vaatas ka ringi siin olid tõesti väga vanad hauad. "Ma pole enam kindel kas see on õige suund," mõtles Emi seal omaette.

[Külaline]

Amanda vaatas ringi, polnud isegi enam näha seda suurt valget kuju, mis seisis surnuaia keskel. "Cece, ma arvan, et siit ei saa välja." ütles Amanda ja jäi seisma, ta ei tahtnud valele poole minna.

[Amelia Stark]

"Em.. vist ei saa jah," lausus CeCe ja jäi ka seisma. Ta vaatas ringi aga tal polnud aimu, kus nad on. Ta otsis oma taskust telefoni aga jahm siin ei olnud kohe üldse levi. "Em... äkki peaks tagasi minema ja teisele poole," pakkus CeCe.

[Külaline]

"See oleks vist hea idee." ütles Amanda ja pööras ümber. Ta hakkas siis teisele poole komberdama. "Aga kas me ei tulnud mitte sealt?" küsis ta siis, ja näitas käega hoopis vasakule. "Cece, kust me üldse tulime siia?" vaatas Amanda ringi.

[Sponsored content]