Niisama värskes õhus!

[Cecilie Adamson]

Cecilie oli taas kooli territooriumilt välja tulnud, kuna ta tahtis veeta aega veidi ka inimeste seltsis. Ta tegelt igatses oma parimat sõbrannat Taylor'it. Ta oli temast siia maha jäänud kui ta märgiti ühe jäljeküti poolt. Ta istus ühele pingile ja vaatas mis tema ümber toimub. Praegu oli suht varjane alles muidu, kell oli mingi 6 hommikul ja oli laupäevane päev seega ei liikunud siin eriti inimesi veel ringi. Mõned üksikud olid aga neid ta ei teadnud ja neil tundus olevat ka kuskile kiire. Nii see CeCe istus pingil ja jägis teisi. Samas ta tahtis tegelt veidi aega ka viibida värskes õhus.

OT: Schuyler

[Külaline]

Sky kõndis kiiresti mööda vaikset teed. Ta tundis enda sees, et ta peab varsti uut kuueteistkümne aastast inimest märgistama. Kes see oli või, kust ta võis teda leida, seda naine ei teadnud. Ta otsustas enne oma tööle asumist, teha väikese kõrvalpõike parki. Schuyler nägi osasi inimesi liikumas, kuid taipas, et arvatavasti olid needki oma tööle jooksmas. Mis mõttega nad muidu hetkel väljas oleks?

[Cecilie Adamson]

Cecilie istus endiselt pingil ja jälgis endiselt neid kuhugile kiirustavaid inimesi. Samal ajal tegelt mõtles ka oma parimale sõbrannale. Ta oleks tahtnud teda kohata, ta on temast veidikene noorem, ta on hetkel veel 15 aga homme on tema sünna. "Peaks vist talle siis ikkagi kingi viima, kuna ma ju tema ainus sõbranna," pomises CeCe omaette.

[Külaline]

Schuyler kõndis edasi, kuuldes äkitselt, kellegi pominat. Ta vaatas ringi ja märkas ühte inimest, kes paistis teistest silma. Ta istus pingil. Kell kuus hommikul. Naine vaatas seda hetkeks imestunult, kuid kogus ennast ja hakkas aeglaselt laveerides pingi suunas liikuma. Alles siis taipas ta, et see, kes istus polnud üldsegi inimene. See oli vastmärgitud. Tüdruk, kelle ta oli ise märkinud. Kuid mida tegi ta siin?

[Cecilie Adamson]

Cecilie vaatas siis korraks selle inimese poole, kes tuli siia poole. Ta ei teinud temast eriti välja, ta siiski mõtles oma sõbranna'le. Peamiselt keerlesid ta mõted selle ümber mida talle kinkida. Eelmine aasta kinkis ta talle ühe albumi, kus oli nende pildid sees. Üleelmine aasta ühe kaelakee. Ta ei mäletagi enam kõike, mis ta talle kinkinud on peast. See aasta on see keerulisem, esiteks ta pole teda enam ammu näinud. Teiseks tüdruk ei pruugi temaga enam rääkida tahta. Ta ei tea ju mis tema peas praegu toimub.

[Külaline]

"Miks sinu sugune, armas väike tüdruk, sellisel kellajal väljas on? Kas sa ei karda, et midagi võib sinuga juhtuda?" küsis Sky nüüd tüdruku kõrval olles, vastu puud toetudes.
Ta võis küll valesti arvata, kuid talle tundus, et tüdrukut vaevas, midagi. Samas see polnud tema asi aga väike vestlus hommikuvara oleks olnud tore. Naine lükkas oma mustad juuksed selja taha ja vaatas ühte lindu eemal muru peal keksimas.

[Cecilie Adamson]

Cecilie ehmus korraks sellepeale kui keegi midagi tema kõrval ütles. "Eh, mina? Mõtlen siin ja istun siin. Mõtlen oma parimale sõbrale, kellel on homme sünna. Ma pole teda juba tükk aega näinud lihtsalt," ütles CeCe üsnagi kurvalt. Ta igatses ikka oma sõpra väga. Nad olid ju põhimõteliselt koos üles kasvanud.

[Külaline]

"Kui vanaks ta siis saab?" küsis naine lohutavalt naeratades. Ta isegi taipas, mis see tüdruk võis tunda. Temal polnud lubatud näha oma ema tema haiguskuudel, kuigi nad olid peaaegu, et parimad sõbrad. "Kuid, miks te pole siis kohtunud? Kas ta ei ela siis sinu lähedal?" küsis Sky, uudishimulikult. Samuti taipas ta, et tüdruk ei mäleta teda. Well no surprise! Paljud märgitud ei mäleta, kas siis suure vapustuse pärast või nad lihtsalt ei taha meenutada.

[Cecilie Adamson]

"16 aastaseks nagu ma praegu olengi," lausus CeCe esimsele küsimusele. Ta mõtles mõnda aega mida öelda tema teisele küsimusele vastuseks. "No sellest koolist kus ma nüüd käin, sellest elab ta küll jah kaugel," lausus ta peale pikka mõtlemist. Alles nüüd ta tegelt vaatas korralikult selle inimese poole, kellega ta rääkis. Ta tundus tegelt üsnagi tuttav aga kes ta oli seda CeCe ei suutnud meelde tuletada.

[Külaline]

16 mõtles Sky kas tema on äkki see, keda ma tunnetan? küsis naine iseendalt. Samas ta ei saanud rohkem küsida. Kuid nüüd ta oli kindel, et tüdruk ei mäletanud teda. Samas hetkel oli Schuyleril lõbus, nii et ta kavatses nalja pärast pärida tüdrukult, kus koolis ta käis. "Millisest koolist me siis räägime?" küsis naine naeratades.

[Cecilie Adamson]

"Em.. House of Night," ütles ta naeratades siis kuna ta oli nüüd aru saanud, kes see naine oli. Ta oli üks jäljekütidest, kes siin ringi liigub ja noori 16 aastaseid märgistab. Kes ta täpsemalt oli seda ta veel ei teadnud. Tegelt ta ei teagi ju tema nime ilmselt.

[Külaline]

Said lõpuks aru, kes ma olen mõtles naine hindavalt. Nutikas tüdruk. Schuyler istus tüdruku kõrvale pingi peale, visates ühe jala üle teise. "Kuidas see kool siis on? Meeldib?" küsis naine puhtast uudishimust. Ei olnud väga suur saladus, et osad õpilased vihkasid seda ja lootsid mingil maagilisel moel saada tagasi oma inimliku keha.

[Cecilie Adamson]

"Kool ise on ilus, inimesed seal on sõbralikud ja toredad aga tegelt sisimas tahaks koos olla oma parima sõbrannaga," lausus Cecilie ja vaatas nüüd kaugustesse. Ta igatses ikka väga oma parimat sõbrannat.

[Külaline]

"Ma arvan, et ta võib päris varsti sinuga ühineda," vastas Schuyler naeratades. Ta märkas, et parki oli juba rohkem inimesi ilmunud. Huvitav, kas täna oli linnas, midagi toimumas? "Kuid, miks sa ei võiks teda siia kutsuda? Lihtsalt rääkida?" pakkus naine välja. Kaks kärbest ühe hoobiga.

[Cecilie Adamson]

"Kutsuks aga sellest siin pole kasu," ütles CeCe ja võttis oma telefoni taskust välja, millel oli siis aku tühi. Ta oli unustanud seda laadida, see on juba kolm päeva tegelt tühi. "Muud viisi mul temaga rääkimiseks praegu pole ja sinu telefonist ka poleks kasu kuna ma ei ole telefoni numbreid pähe õppinud," lausus ta naeratades.

[Külaline]

"Kuid, miks sa ei võiks ta üles otsida? Kindlasti sa leiaks ta üles. praeguse kellaaja juures poleks imestada kui ta oleks oma kodus," pakkus Sky välja, kuigi ta teadis, et ei tohiks. Vastmärgitud ei osanud veel oma vereiha talitseda ja kui peaks juhtuma, et mingi õnnetus siis oleks jama majas.

[Cecilie Adamson]

"Em, no ma lähen siis talle külla," ütles CeCe ja tõusis pingilt püsti. "Em, kummale poole siit tema kodu nüüd jäi?" küsis ta endalt mõtetes.

[Külaline]

"Tahad ma aitan sul ta üles otsida? See linn on küll mulle tuttav aga ikkagi võib siin vägagi hästi ära eksida," pakkus naine ja tõusis püsti, nähes et ta on pikem. Samuti meenus talle üks juhtum, kus ta oli lasknud ühel peaaegu märgitul inimesel ära joosta. See oli küll tema ainuke juhtum, kuid ikkagi ei suutnud ta aru saada, kuidas see juhtunud oli. "Lähme?"

[Cecilie Adamson]

"Em okay," ütles Cecilie ja kõndis siis paremale poole pargist välja. Tal polnud aimu tegelt kas see oli õige tee tema sõbranna koduni.

[Külaline]

Schuyler järgnes vaikides tüdrukule. Ta ei teadnud tema sõbranna nime, nii et seekord pidi tema olema see, kes teist kuulab. Naisele see ei meeldinud.
"Milline su sõber muidu on? Iseloomu poolest?" küsis naine, et lõhkuda vaikust.

[Cecilie Adamson]

"Ta on väga sõbralik, isegi siis on ta sõbralik kui temaga ollakse ülbe aga tegelt on ta suht arg. Ta on ka siis tore ja tark tüdruk," lausus CeCe naeratades. Mõne aja pärast nad jõudsidki CeCe sõbranna Taylor'i majani. "Siin ta siis elab," lausus ta naeratades.

[Sponsored content]