Tagasi siin..

[Rob Temple]

Aeg on hiline, tuled koolimajas on kustunud ja ainus valgusalikas on hiiglaslik ümmargune kuu...

Vaikselt avab Rob silmad. Külm, märg ja nälg. Rob ajab end istukile ning valu kurgus ajab ta vägisi kõva häälega kõhima. Ta kõhib ning sülitab. Nüüd tõmbab ta end kobarasse, et veidikegi sooja saada. Rob märkab, et tal on seljas vaid T-Särk ning dressipüksid, jalas vaid üks sokk, kuid vähemalt mõlemad jalanõud on veel alles. Siiski mõlemad jalanõud on tal läbimärjad ning sooja need just väga ei tooda. Rob surub käed vastu õrnalt härmatunud rohtu ning üritab end püsti ajada. Taas katkestab tema tegevuse kõva kõhahoog. Rob on ikka päris korralikult külmetunud. Lõppude lõppuks saab ta lõdisedes ja nõrgana püsti.

Nüüd aga tunnetab ta valu seljas. Viies käe korra valusale kohale tunnetab ta seal haava. Soe ja värske veri katab ta käe. Ise lõdisedes tõstab poiss käed rinnale risti ning tema pilk läheb rändama. Eemal märkab ta oma kitarr. Jalgu lohistades veab Rob end kitarrini ning laskub siis põlvili. KItarr on vähemalt terve. Ta võtab selle oma külmast sinistesse ja verega veidi määrdunud kätesse ning tõuseb taas püsti.

Seejärel silmab ta ka mp3'me mis endiselt midagi leierdab. Ta võtab selle ülesse aimates, et see kuulub temale ning pistab tasku. Ka pusa on lähedal maas ja imekombel on see täiesti kuiv ja soe. Rob tõmbab omale pusa peale ning tõstab nüüd pilgu tema ees laiuva kõrge ja võimsa majakompleksi poole. Nüüd on ta uue müsteeriumi ees: Mis Koht see on ja kuidas ma siia sedasi sattusin???

OT: Free For All. Kõik võivad lituda
ComeBack

[Athanasia MacKenzie]

Athanasia oli kõndima tulnud. Tal oli toas igav hakanud ning ta otsustas välja minna. Seljas oli neiul õhuke särk, mille peal pusa ning jalas lühikesed püksid. Palav tal just ei olnud, aga päris külm ka mitte. Vähemalt oli ta korralikud ketsid jalga pannud ja proovis põigelda loikude eest, et neid säästa.
Mõtiskledes ei pannud ta Robi isegi mitte tähele, enne, kui tal juba päris lähedal oli. Neiu kortsutas kulmu, kui maas mingit kogu nägi. "Emm, hei." hüüdis ta ennast päris totakalt tundes. See oli ilmselt mingi loom. Kuna Athanasiast hullemat looma polnud, otsustas ta ikka seda asja uurima minna. Neiu kõndis ette vaatlikult ja aeglaselt lähemale, et seda kesiganest seal mitte ehmatada. "Kõik korras?" ütles ta kogust umbes viie meetri kaugusel seistes.

[Rob Temple]

Kuuldes kellegi küsimust pööras Rob pilgu hääle suunas. Ta nägi endast veidi eemal seisvat kena neidu, kes oli vaatamata külmale ilmale üsna napilt riides. Rob'i peas oli segadus. Tavaliselt vastatakse sellisele küsimuse alati jaatavalt, kuid Rob ei saanud seda teha, sest tal polnud õrna aimugi kes ta on, miks ta siin on ja kes on see tüdruk, kes teda just kõnetas. "Kas ma tunnen teda?" mõtles Rob endamisi ja püüdis midagi meenutada, kuid see oli lootusetu. Täielik tühjus. Rob'il ei olnud ühtki mälestust. Ta oleks justkui kusagilt taevast siia paar hetke tagasi kukkunud. Külm tuule hoog tõi taas Robile kananaha, kuid lõdisemist üritas Rob igati vältida. Ta puhastas oma verise käe seljataga pusa vastus ära, et veidigi normaalsem välja paista ning lausus siis alustuseks sõbralikult: "Hei!", kuid Rob tundis ka vajadust neiu küsimusele vastata ning ta lisas kähku "Ma ei tea, ma pole kindel," Ta lõi oma pilgu maha, sest see vastus kõlas väga veidralt. Nüüd jäi tal vaid loota, et tüdruk teda hulluks ei pea, sest pealtnäha ta seda oligi - räbaldunud ja mustad riided ja veidrad vastused.

[Athanasia MacKenzie]

Athanasia võpatas, kui kutt rääkima hakkas. Alguses pidas teda mõneks hulluks, kes üle aia oli hiilinud. "Kas... kas sa oled verine?" küsis neiu ja kummardus lähemale. Ta pani tähele, et kuti riided olid räbaldunud ja augulised ja ilmselt oli tal ka külm. Kuuvalges nägi Athanasia ka ta märki otsaesisel. "Oot, sa oled vastmärgitu?" küsis neiu kulmu kortsutades. Athanasia ei mäletanud, et ta oleks kutti kuskil varem näinud, aga midagi nagu tuli pähe selle näoga seoses.

[Rob Temple]

Kui tüdruk vere kohta küsis, viis Rob tahtmatult oma käe taas seljal olevale haavale. Haav värvis noormehe käe taas veripunaseks. Rob puhastas oma käe ära. Noormees ei teadnudki, mida vastata. Verine ta tõepoolest oli kuid..

Nüüd kuulis poiss tütarlapse teist küsimust. "Ma olen vastmärgistatu.." mõtles Rob endamisi, kuid endiselt ei meenunud talle midagi. "Vastmärgistatu?" päris seejärel noormees suure uudishimuga, sest ta polnud õrna aimugi, kas see on hea või see on halb, et ta vastmärgitu on ja mida see üldse tähendab?

[Athanasia MacKenzie]

Nüüd arvas Athanasia, et kutt on veits segi. "Vastmärgistatud on noored vampiirid. Neil in otsaees seesama märk mis sinul. Vanemad neist joovad juba verd nagu mina." Kuti vere nägemine ajas neiu küll veidi närvi, ent õnneks oli ta sellega harjunud. Ta tundis vaid poisi pärast muret. "Kuule, me peame sulle abi otsima. Võta mu pusa." lausus neiu ja andis oma kampsuni kutile. Tavaliselt ta nii ei teeks, kuid see poiss oli ilmselt siis eriline Athanasia jaoks. "Ma olen Athanasia." mainis neiu ära. Siis jäi ta kõhklevalt seisma, tal polnud õrna aimuga, kas proovida kutt kooli viia või kutsuda kuskilt abi. Ilmselt polnud praegu väljas kedagi ja selle aja peale, kui neiu ära käiks, võib poiss ju juba kuhugi minema minna või ära uppuda. Ta ei paistnud täie mõistuse juures hetkel.

[Külaline]

Beth'il oli aeg jalutama minna. Seljas olid tal lühikesed püksid ja valge topp, mis oli talle nabani. Eemal nägi ta ka muidugi kahte kogu, aga ei hakanud enda nina sinna toppima. Bethany ei julgenud ka. Selle asemel jalutas tüdruk edasi, pöörates enda pilku veel korraks selle kogu poole.

[Athanasia MacKenzie]

"Sina seal. Tule siia." hüüdis Athanasia tumedale kogule, kaaludes tema poole jooksmist. "Kiiresti, tal on midagi valesti." hüüsid Athanasia ja pöördus Robi poole vaadates ta verd. Ta laskis Robi õlast lahti ja jooksis selle tumeda asjanduse poole, lootes, et see on keegi, kes aidata saaks. Näiteks mõni inimene, kes ei lähe vere peale segaseks nagu Athanasia ise. Ta jõudis selle tüdruku juurde ja sikutas teda kättpidi Robi poole. "Ma pole väga kindel mis tal viga on..." lausus naiu kõhklevalt.

[Rob Temple]

"Noored vampiirid.." sattus Rob segadusse. Kui tüdruk märki mainis viis Rob kohe oma käe otsaesile. Tõepoolest midagi seal nagu oli. Kui tüdruk oma kapsunit pakkus ehmus Rob veidike. "Ära anna oma pusa mulle... Sul hakkab külm.. Täna on päris külm" lausus noormes läbi külma, mis ta hambad vahetevahel klõgisema pani.

Kui tüdruk end tutvustas tõi noormees näole naeratuse ning ulatas neiule oma külma käe. "Mina olen..." alustas Rob naerusui, kuid siis kahvatus, sest talle meenus tõsiasi, et ta ei teagi ju oma nime. "Meeldiv sinuga tutvuda," lausus noormees püüdes viia teema oma nimelt kõrvale. Poiss püüdis veel kuidagi meenutada, kuid ei saanud parata. Oma nimi talle ei meenunud.

Kui tüdruk Athanasia teist tüdrukut kutsuma läks jäi Rob lihtsalt paigale ning lõi pilgu maha. Ta ei suutnud seda uskuda. Ta ei mäletanud absoluutselt mitte midagi.

[Külaline]

Bethany lõi kohe punastama. Ta hakkas mõtlema, et oleks olnud targem ikka kohe sinna minema appi, aga nüüd ta lihtsalt koperdas sellele tüdrukule ehmunud näoga järgi. ''Mismõttes valesti?'' küsis Bethany vaikse häälega ja viis pilgu üle võõra tüdruku õla, mehele, kes eemal seal oli.

[Athanasia MacKenzie]

"Eiei, võta mu pusa. Sa ju lõdised. Mul pole üldse nii külm." lausus Athanasia Robile ja surus kampsuni talle tagasi. "Ma ei tea, ta veritseb ja ei tea, et ta vastmärgitud on." ütles neiu ja võttis siis otsustavalt Robi käest kinni. "Kes sa oled?" küsis ta kutile otse silma vaadates. "Ja kes sind märkis?" esitas ta järgmise küsimuse. Midagi peab see tundmatu ju ikka teadma. Ilmselt oli tal šokk võimidagi, vähemalt seda arvas Athanasia. "Me peame su ju kuhugi toimetama."

[Rob Temple]

Külm tal tõepoolest oli, kuid Rob'il oli natuke kehv tunne pusa vastu võtta. Noormees tundis end nõrgana. Tüdrukul tõesti ei paistnud külm olevat vaatamata tema napile riietusele ja tema kõrval tundis poiss ennast üsna armetuna. "Ma siiski kardan, et see ei mahu mulle selga.." lausus Rob ning kõhatas siis.

Kui tüdruk temalt otse küsis, kes ta on otsustas Rob kogu tõe välja rääkida. Athanasia tundus olevat inimene keda võib usaldada, vähemalt nii arvas Rob. Ta langetas oma pea kätele ning lausus kurvalt pead raputades : "Ma ausalt ei tea mitte midagi... Ühel hetkel olin ma lihtsalt siin. Kitarr, MP3 ja mina. Ma ei tea, mis koht see on, ma ei tea oma nime ega vanust ega päritolu ega ka seda kes mind märkis," Ta vaatas korra suure majadekompleksi poole ning lisas siis kurvalt: "Mul pole absoluutselt ühtegi mälestust.."

[Külaline]

''Peab ta haigetuppa siis viima.'' arvas Beth kutti analüüsides. See oli tõesti kahtlane, et ta ei tea kes ta oli jne. Beth vaatas kutile kaastundliku ilmega otsa.

[Athanasia MacKenzie]

"Lihtsalt topi see selga!" käskis Athanasia kannatamatult. Kutt nägi välja nagu ta sureks ära kohe külma kätte. Athal endal polnud viga midagi, tema jaoks oli see enam vähem soe õhtu.
"Ma ei tea... äkki keegi juba läks abi kutsuma enne kui mina siia jõudsin. Ta on siin ilmselt juba päris kaua olnud." ütles neiu tüdrukule otsa vaadates ja silmitses siis veidi aega Robi. "Äkki keegi oskab midagi teha temaga, et tal mälu tagasi tuleks. Ülempreestrinna või mõni õpetaja." arvas Athanasia murelikult. See, et kutt midagi ei mäletanud oli veider. See poiss võis olla kuskilt hullumajast. "Kas sul on mõni hüüdnimi, või midagi, kuidas sind kutsuda?" küsis Athanasia poisilt.
Siis tuli talle meelde, et ega ta seda teist tüdrukut ka ei tunne. "Athanasia." tutvustas ta ennast siis lühidalt.

[Rob Temple]

"Heaküll," lausus Rob alistatult ning pani endale tüdruku antud kampsuni peale. Imekombel see isegi mahtus talle selga. Ta pööras pea teisele poole ning kõhis. Noormees jälgis uimaselt kahte tüdrukut ning katsus siis taaskord märki oma otsaesisel. "Vastmärgitu.." mõtiskles ta endamisi. Peatselt äratas Athanasia küsimus ta oma mõtetest. Noormees püüdis meenutada, kuid mälu oli endiselt täiesti tühi. Ta vajus istukile, langetas pea kätele ning lausus siis lootusetult: "Anna andeks, mulle tõesti ei meenu mitte midagi.."

Tüdruku kampsun oli päris hea soe, kuid siiski oli Rob'il endiselt väga külm. Arvatavasti oli tal palavik. Siis torkas talle äkki pähe, et ega tal ometi mingit dokumenti juhuslikult taskus ei ole. Ja ta imestas, et ta polnud selle peale enne tulnud. Nüüd viis ta käe taskusse ja kammis selle põhjalikult läbi. Ühes taskus oli vaid taskurätt, kuid teisest tõmbas ta välja rahakoti. Sealt ta oma otsitu leidis. Rob Temple - selline nimi seisis pangakaardi peal. "Ma olen Rob," lausus ta ning jätkas rahakoti uurimist.

[Külaline]

Beth vaatas neid kahte ''Bethany.'' ütles ka Beth enda nime, vaikselt ja vaatas Rob'i pangakaarti.

[Athanasia MacKenzie]

"Ma mäletan midagi ähmaselt Robi kohta." imestas Athanasia ja uuris ka kaarti. Midagi erilist selles polnud. Vähemalt oli kutt ta kampsuni selga pannud, üks hea asi seegi. Poleks eriti tore, kui ta surnuks külmuks, Rob tundus liiga huvitav. "Kas sa suudad kõndida võimidagi?" küsis Athanasia kutilt. "Me võime proovida sind kanda, aga ma pole kindel kas me jaksame sind terve tee haiglatuppa välja viia." lausus neiu Bethany poole vaadates. " Kas me suudame teda kanda?"

[Külaline]

Bethany noogutas nõustudes Anthanasia jutuga ''Ma jõuan.'' ütles Beth kindlalt. Jäljeküttidel pidi olema ju jõudu.

[Rob Temple]

"Ausalt?" imestas Rob, "Siis me vist oleme enne ka kohtunud?" arvas noormees. Ta vaatas tüdrukule sügavalt silmadesse püüdes midagigi meenutada. Kahjuks ei midagi.

Kui poiss tüdruku küsimust kuulis tõusis ta kohemaid püsti ning lausus: "Kandma te mind küll ei pea.." Ta pööras pea ära, et kõhida ning lisas naeratades siis: "Olete juba niigi palju head mu jaoks teinud.. aga juhatada võiksite mind küll." Rob ei lõdisenud enam, kampsun oli talle piisavalt sooja andnud. Külm oli tal siiski, kuid tal oli palju parem kui enne.

[Külaline]

Bethany ei vaielnud mehele vastu. Las ta tegi mis tahtis siis. Beth vaatas nüüd küsivalt Athanasia poole.

[Athanasia MacKenzie]

"Emm, ma ei tea. Kas me viime ta ülempreestrinna juurde, või haiglasse?" küsis Atha Bethany poole pöördudes. Las tema siis otsustab. "Kas sa oled kindel, et saab kõndida?" küsis ta veel Robilt igaks juhuks üle. "Pole vaja, et sa kuskil tiigis lõpetaksid." lisas ta juurde.

[Külaline]

''Haiglasse ja ma võin siis ülempreestrinnat minna kutsuma.'' vastas Beth Atha küsimusele. Beth viis enda pilgu Rob'ile ja muigas vaikselt Atha tiigi lause peale.

[Rob Temple]

"Kindel," kinnitas Rob oma sõnu. "Usu mind tiigis ma ei lõpetaks, ma võin kõlada veidralt, kuid ma kinnitan, et hull ma pole..vähemalt enda meelest..ja kordinatsioon on mul ka üsna paigas" Poiss pööras korra pea ära ja kõhis.

"Muide kui küsida tohib, mis maja see siin on?" päris Rob seejärel osutades näpuga suurele hoonekompleksile. Oma nime ta juba teadis. Samuti teadis, et tal on vastmärgitu märk otsa ees ning minevikus on ta arvatavasti Athanasiaga kohtunud, kes on samuti vastmärgitu. Athanasia oli vampiir ning tema samuti. Teise tüdruku nime ta küll teadis, kuid ta polnud kindel, kas too on ka vampiir. Jõudu tal igatahes vist oli, sest ennist lubas ta Rob'i haiglasse tassida.

"Kuidas ma ikkagi siia sattusin ja..? mõtiskles Rob endamisi. Ta silus käega oma märki. Külm tal enam eriti ei olnud. Haav vaid valutas natuke ja laup oli ka üsna tuline. Ilmselt oli Rob'il palavik. Vaatamatu halvale enesetundele ja uimasusele püüdis ta ikkagi kahe kena tüdruku ees visa välja näha. Ainult välja see vist eriti ei tulnud, sest sooja saamiseks oli tüdruk pidanud Rob'ile pusa laenama. Rob tundis end armetuna, kuid oli siiski väga tänulik, et keegi viitsis temasuguse hullu, kes ei mäletanud paar hetke tagasi isegi oma nime, jännata. Ka pusa üle oli Rob väga tänulik. See oli tõesti väga hea pehme ja soe ja lõhnas ka veel väga hästi. Rob otsustas, et kunagi peab ta tüdrukutele midagi nende heategude eest välja tegema. Praegu ta lihtsalt naeratas neile.

[Külaline]

Beth oli jäljekütt, aga ta ei olnud Rob'ile midagi teinud ja ise ta ei julgenud seda ka öelda ''Kool.'' vastas Beth Rob'ile.

[Athanasia MacKenzie]

Ja see polnud üldse imelik ega midagi kui Rob neile naeratusega otsa vaatas. "Meie kool." lisas Athanasia juurde ja astus kuti poole. "Me siis aitame sul vähemalt kooli jõuda." lausus neiu ja jäi Robi kõrvale seisma. "Proovi mingeid seoseid kuskil luua, mingi puu või pingiga. Vaata ega mälestusi pole võinii." soovitas Atha kutile.

[Sponsored content]