Re: Tagasi siin..

[Rob Temple]

"Selge," vastas Rob kui Bethany oli hoonet koolina tutvustanud. "Mu sisetunne väidab, et ma olen siin koolis käinud.." lisas noormees siis vaikselt "Aitäh.." tänas Rob kui sai teada, et ta koolini saadetakse ning naeratas. "Ma siis tulen teie järgi, näidake aga teed." lisas poiss ning oli valmis tüdrukutele järgnema. Kui Athanasia soovitas tal seoseid luua võttis Rob kuulda ning lausus sellepeale kurva alatooniga: "Ma üritan, aga see pole just kerge.. pea on täiesti tühi" Nüüd haaras ta oma kitarri kaasa ja oli valmis tüdrukutele järgnema.

[Athanasia MacKenzie]

"Sul on kitarr. Kas sa mängisid seda kellegile või sa laulad äkki?" küsis Athanasia kutilt. Mängis veits psühholoogi seal. Hakkas siis samal ajal kooli poole sammuma, aeglaselt, sest siin oli kastest kõik märg ja ta ketsid nägid kuivadena palju paremad välja, peaks mainima.

[Külaline]

Beth jalutas nüüd edasi. Kuigi tal polnud üldse plaanis kooli nii kiiresti tagasi minna, aga peaasi, et Rob'iga kõik korda sai.

[Rob Temple]

"Heh.. sa oled tark tüdruk.." kiitis Rob ning muigas. Noormees võttis omale kitarri sülle ning uuris seda tähelepanelikult samal ajal tüdrukutele järgnedes. Tavaline Gibson elektroakustiline kitarr, vähemalt nii Rob arvas. "Mitte midagi ei taha meenduda.. täiesti haige värk," lausus Rob juba veidi enda peale vihane olles. "Ma kardan, et ma ei oska seda isegi enam mängida.." lausus ta veidi muserdunult. Poiss uuris tähelepanelikult keeli ja kirarri kaela. "Kõige hullem on see, et ma ei mäleta ei oma vanemaid, ei oma sõpru ega ka tuttavaid, isegi mitte ühtegi halba mälestust ei ole alles.." sõnas Rob kurvalt, sest tal oli tõsiselt kahju, et ta ei mäletanud oma kallid sõpru ega kalleid vanemaid.

Noormees tundis sügaval südames, et on valmis kõik ohverdama vähemalt ühe hea mälukillukese pärast, kuid siis läksid ta mõtted teist rada... "Kui midagi ei meenu - pole viga. Ma loon siin omale uued head mälestused. Ma uurin välja kes on mu vanemad, kes on mu sõbrad. Athanasiat ma olen vist isegi kohanud.. mulle küll ei meenu, kuid millegi pärast paistab nii.. Nad on kenad tüdrukud ja lahked. Nii, et Rob poiss võibolla sul isegi vedas, et sa siin sedasi ärkasid, mine tea, kes sa tegelikult selline ennem olid. Nüüd on vähemalt võimalik kõike uuesti alusatda. Ehk see ongi hea.." sedasi mõtiskles Rob tüdrukutele järgnedes ja neid jälgides, ise vahel muiates.

[Athanasia MacKenzie]

Kool hakkas juba üsna lähedale jõudma, niisiis lisas Athanasia veidi kiirust, kuna polnud eriti kindel kaua Rob oleks suutnud siin veel vastu pidada. "Mitte midagi?" küsis neiu veidi rahutult kutilt, kui ta pilk kuskil kaugustes kinni oli. See oli päris hirmutav, et ta vahel naeratas, nagu poolearuline, niisiis hoidis Athanasia tal vaikselt silma peal, et Rob ära ei keeraks ja segaseks ei läheks.

[Rob Temple]

Rob püüdis tüdrukutega sammu pidada. Kuuldes Athanasia küsimust vastas ta kindlalt pead raputades: "Mitte midagi.." Rob avastas, et ta mp3 endiselt käib. Poiss lükas ühe kõrvaklapi kõrva ning teise kõrva jättis avatuks, et kuulda kui tüdrukud midagi küsivad või räägivad. Rob lootis, et äkki muusika aitab tal meenutada, kuid väga ta seda ei uskunud...

Rob'i külmad jalad hakkasid vaikselt valutama.. keha oli endiselt räsitud ja väsis kergesti - arvatavasti palaviku töttu. "Kas see, kuhu me lähme.. haigla... on veel kaugel?" . Rob pühkis igi otsaesiselt. Tal oli ühe hetkega nii külm kui ka soe. Varvad olid külmunud ning tuimad, kuid muidu oli ta üle kogu keha tuline ja higistas veidike. Noormees lootis, et enam pole pikk tee.

[Athanasia MacKenzie]

"Mitte eriti kaugel. Siit trepist üles, ümber nurga ja otse." lausus Athanasia. Ikkagi päris kaugel. Ta nägi kuidas kutil hakkasid jalad värisema. "Kuule, kõik korras?" küsis neiu ehmunult ja läks Robi toetama. "Lähme kiiresti, arst teab, mis tegema peab. Mul pole õrna aimugi." lausus ta kutile ja aitas ta kooliesisest trepist üles.

[Rob Temple]

"Ei minuga on korras.." kinnitas Rob kangekaelselt. Ta nägi niigi vilets ja räsitud välja, eriti häbi oleks Rob'il olnud kui ta oleks enne haiglasse jõudmist ära vajunud. Kui Athanasia teda toetama tuli oli Rob juba kukkumas. "Aitäh.." lahkus tänusõna vaikselt vaevukuuldavalt poisi huultelt. Silme eest läks aina tumedamaks ning enesetunne muutus üha halvemaks. Palavik oli arvatavasti tõusmas. Keha oli jõutu, kuid mõte töötas Rob'il teravalt. "Ära nüüd ära vaju Rob, sa jaksad küll, sa ei saa ju nii halba muljet jätta.." korrutas poiss endale, kuid silme eest aina vaateväli hämardus..

[Athanasia MacKenzie]

"Kuule, pea vastu. Seal ees, see suur valge uks. See on arsti uks seal." lausus Atahanasia Robile otse ees asuvat ust näidates. Robi raskus vajus aina rohkem Athanasia peale, kes sellest väljagi ei teinud. Ta vedas kutti haiglaukse poole, kuni nad olid sellest vaid mõni meeter lahus ja siis tundis Athanasia, et ta enam ei jaksa. Palju ei puudunud, et neiu oleks ka ise sinna ära minestanud, kuid ta suutis ennast enne kokku kukkumist ukseni vedada ja sinna peale koputada. Siis vajus ta pikali maha, Rob talle peale toetumas.

[Rob Temple]

Rob püüdis vastu pidada ja leidis veel veidi jõudu kuuldes, et õige uks on kohe kohe käes, kuid see jõud, mis tema kehasse jäänud oli, oli väga üürike ning paar sammu enne ust ta tõesti enam ei jaksanud.. silme eest läks mustaks ning Rob vajus lihtsalt ära...

Ot: teeme uue teema haiglatuppa või jätkame siin veel veidi?

[Athanasia MacKenzie]

OT: teeme mingi üldise "Külasta Robi teema äkki?"

ps: meil pole koolis arsti

[Rob Temple]

Ot: Teeme nii
Pole jap

[Athanasia MacKenzie]

OT: davai
ülempreestrinna siis tegeleb arstindusega ma pakun

[Sponsored content]